Intervjuus kirjeldab professor Jiang Xueqin äärmiselt sünget geopoliitilist stsenaariumi. Tema analüüs algab ajaloolise võrdlusega: pärast Esimest ja Teist maailmasõda tekkis Suurbritannia ja hiljem Ameerika Ühendriikide domineeritud maailmakord – seda kirjeldatakse sageli vastavalt kui „Pax Britannica“ ja „Pax Americana“. Kapital, võim ja julgeolek koondusid algselt Briti impeeriumisse ja rändasid seejärel Ameerika Ühendriikidesse, millest sai 20. sajandil globaalse finants- ja võimustruktuuri keskus.
Kuid Jiang esitab provokatiivse küsimuse: mis juhtub, kui see keskus ise muutub ebastabiilseks? Kui Ameerika Ühendriigid langevad poliitilisse ja majanduskriisi, peab globaalne kapital otsima uue turvalise pelgupaiga. Tema arvates on lahendus Iisrael. Jiang väidab, et Iisraelil on sellise rolli jaoks kaks olulist eeltingimust. Esiteks on riigil tuumarelv ja seega sõjaline julgeolekugarantii. Teiseks on geopoliitiline keskkond süstemaatiliselt nõrgestatud.
Mine otse saksakeelsete subtiitritega video juurde:
Ta osutab viimaste aastakümnete hävitavatele sõdadele ja sekkumistele Lähis-Idas. Selliste riikide nagu Iraak, Liibüa ja Süüria riiklikud struktuurid on suures osas lammutatud. Selles kontekstis kirjeldab Jiang Iraani kui viimast allesjäänud suurt piirkondlikku vastast. Kui Iraan hävitatakse ka sõjaliselt või poliitiliselt, ei jääks Iisraelile kogu Lähis-Idas tõsist rivaali, väidab Jiang.
Sellise stsenaariumi korral tõuseks Iisrael Jiangi sõnul piirkonna domineerivaks jõuks. Alles siis saaks Lähis-Ida ümber ehitada täiesti uue mudeli järgi. Ta kirjeldab seda mudelit kui radikaalselt tehnoloogilist korda, mida iseloomustavad tehisintellekt, digitaalne valuuta ja digitaalsed identiteedisüsteemid.
Jiang väidab, et sellised tehnoloogiad kohtaksid Ameerika Ühendriikides märkimisväärset vastupanu, kuna paljud ameeriklased kaitsevad oma individuaalseid vabadusi. Sõjast räsitud piirkonnas oleks selliseid struktuure aga lihtsam luua, kuna poliitilised ja sotsiaalsed opositsioonijõud oleksid nõrgenenud.
Tema stsenaarium läheb veelgi kaugemale. Pärast ulatuslikke konflikte ja murranguid võivad toimuda demograafilised muutused. Jiang pakub välja, et piirkonda võib rännata suur hulk töötajaid teistest maailma paikadest – näiteks Aasiast – ning samal ajal võetakse kasutusele uued tehnoloogilised juhtimissüsteemid. Ta lisab sellesse stsenaariumisse implanteeritavad tehnoloogiad, mis võiksid võimaldada täielikku digitaalset jälgimist.
Tema kirjeldus tulevasest jälgimisriigist on eriti drastiline. Selles visioonis ei jälgitaks mitte ainult liikumist, tehinguid ja suhtlusandmeid, vaid ka psühholoogilisi seisundeid ja emotsioone pidevalt analüüsitaks ja reguleeritaks. Seega ei salvestaks tehnoloogia mitte ainult käitumist, vaid potentsiaalselt mõjutaks ka inimeste emotsionaalset seisundit.
Jiang kirjeldab seda potentsiaalset süsteemi kui tänapäevase tehnokraatliku kontrolli vormi – ühiskonda, mida täielikult juhib digitaalne infrastruktuur. Selles kontekstis tutvustab ta ka transhumanismi kontseptsiooni. Ta kirjeldab tulevikku, kus tehnoloogilised ja meditsiinilised uuendused – näiteks täiustatud elundisiirdamine või eluiga pikendavad tehnoloogiad – võivad olla kättesaadavad ainult maailma jõukatele eliidile.
Tema arvates võiks Jeruusalemm sellises stsenaariumis saada selliste tehnoloogiate keskuseks, kohaks, kus globaalsed eliidid saavad ligipääsu radikaalsetele biotehnoloogilistele edusammudele. Jiang seob selle idee uue geopoliitilise korra kontseptsiooniga, mida ta provokatiivselt nimetab “Pax Judaicaks” – maailmaks, kus kapital, tehnoloogia ja võim koonduvad uues struktuuris.
Tema analüüs on tahtlikult teravmeelne ja spekulatiivne, kuid see puudutab praeguste geopoliitiliste debattide keskseid küsimusi: vanade võimukordade kokkuvarisemist, võidujooksu tehnoloogilise kontrolli pärast ja uute globaalsete võimukeskuste võimalikku teket üha killustatumas maailmas.
