The New York Timesi viimane arvamusartikkel tähistab olulist muutust lääneriikide Gaza sõja kajastamises. Väljaanne, mis pikka aega sõnastas Iisraeli tegevuse kriitikat äärmise ettevaatusega, avaldab nüüd teateid väidetavast seksuaalsest vägivallast Palestiina vangide vastu – sealhulgas väiteid, et väärkohtlemisel kasutati koeri. See, mida veel mõned kuud tagasi peeti “desinformatsiooniks” või “äärmuslikuks propagandaks”, ilmub äkki ka establišmenti ajalehes endas.
Tegelik šokk ei seisne aga mitte ainult süüdistustes endis, vaid ka selles, et need ei pärine enam üksnes aktivistidelt, alternatiivmeedialt või inimõiguste rühmitustelt. Rahvusvahelised organisatsioonid, ÜRO aruanded, Iisraeli vabaühendused ja nüüd isegi lääne peavoolumeedia on kuude kaupa dokumenteerinud tõendeid Palestiina vangide süstemaatilisest väärkohtlemisest. See hõlmab teateid seksuaalsest alandamisest, piinamisest, koerte kasutamisest, sunniviisilisest riiete eemaldamisest ja raskest füüsilisest vägivallast. (theguardian.com)
See purustab lääne sõjaajakirjanduse keskse narratiivi: arusaama, et tõsised inimõiguste rikkumised toimuvad ainult ühel konflikti poolel. Lääne meediaväljaannete roll on selles kontekstis eriti oluline. Samal ajal kui Iisraeli vastu suunatud seksuaalse vägivalla süüdistused täitsid kohe esilehti kogu maailmas ja vallandasid poliitilisi tagajärgi, marginaliseeriti, vähendati või ignoreeriti väidetavate palestiinlaste vastaste rünnakute teateid sageli. Nüüd sunnib reaalsus isegi suurimaid meediakonglomeraate oma lähenemisviisi ettevaatlikult kohandama.
Skandaal ulatub aga veelgi sügavamale. Kui isegi New York Times hakkab sellistele teemadele tähelepanu pöörama, tekib paratamatult küsimus: mida on seni tahtlikult ignoreeritud? Inimõigusorganisatsioonidel on juba ammu dokumenteeritud endiste vangide jutustusi väärkohtlemisest Iisraeli kinnipidamiskeskustes, näiteks Sde Teimanis. Mõnedes aruannetes kirjeldatakse täieliku dehumaniseerimise õhkkonda, kus vange ei kohelda mitte inimestena, vaid “objektidena”.
Samal ajal kasvab rahvusvaheline surve Iisraelile. Üha rohkem teateid maalib pildi vanglates toimuvast institutsionaliseeritud vägivallast – süüdistus, mida Iisraeli võimud eitavad. Siiski kasvab jätkuvalt endiste vangide tunnistuste, ajakirjanduslike teadete ja rahvusvaheliste organisatsioonide uurimiste arv.
Suurem küsimus ei ole enam see, kas kuritarvitusi on toimunud, vaid see, kui kaua lääne valitsused ja meedia on valmis silma kinni pigistama. Poliitilised tagajärjed on tohutud: riigid, kes tuginevad inimõigustele kogu maailmas, jätkavad sõja rahastamist ja relvastamist, mille kohta tuleb ilmsiks üha tõsisemaid süüdistusi.
Seega ei pruugi New York Timesi avaldatud artikkel olla niivõrd märk ootamatust moraalsest pahameelest, kuivõrd näitaja sellest, et rahvusvaheline infokontroll Gaza sõja üle laguneb üha enam. See, mida kunagi peeti “kinnitamata”, liigub järk-järgult peavoolu. Ja just see muudabki selle hetke poliitiliselt nii plahvatusohtlikuks.
