Palantiri manifest tehisintellekti ajastuks: kuidas tehnoloogiaettevõte avalikult propageerib militariseerimist, eliidi valitsemist ja kultuurilist karmust
See polnud leke, sisedokument ega kogemata avaldatud mustand. See oli USA andmefirma Palantir ametlik postitus. Pealkirjaga „Lühidalt: tehnoloogiline vabariik“ avaldas ettevõte 22 teesi, mis kõlavad nagu uue võimueliidi poliitiline programm: Lääs oli muutunud dekadentlikuks, liiga pehmeks, liiga enesekriitiliseks, liiga pluralistlikuks. Tulevik ei kuulunud moraalsetele debattidele, vaid kõvale võimule, tehnoloogilisele domineerimisele ja rahvuslikule otsusekindlusele.
See, et mõni idufirma selliseid avaldusi internetti postitaks, oleks väike detail. Asjaolu, et need pärinevad Palantirilt, muudab need väga plahvatusohtlikuks.
Sest Palantir ei ole tavaline tarkvarafirma. Korporatsioon teeb koostööd Pentagoni, luureagentuuride, NATO liikmesriikide ning politsei- ja julgeolekuasutustega. Selle süsteeme kasutatakse sõjapidamises, jälitustegevuses, andmete analüüsimisel ja riigivõimu projitseerimisel. Kui ettevõte, millel on nii tihedad sidemed sõjaväeaparaadiga, avaldab poliitilise manifesti, ei ole see pelgalt arvamuse väljendus. See on signaal.
See saab eriti selgeks tehisintellekti puhul. Palantir väidab avalikult, et küsimus ei ole selles, kas tehisintellekti relvi ehitatakse, vaid selles, kes neid ehitab ja mis eesmärgil. See on enamat kui lihtsalt realism. See on katse lõpetada moraalne debatt enne, kui see on isegi tõsiselt alanud. Selle loogika kohaselt kaotab see, kes kõhkleb, Hiinale, Venemaale või teistele konkurentidele. Eetika muutub konkurentsieeliseks.
Selle sammuga normaliseerib Palantir arengut, mida paljud kodanikud varem düstoopiliseks pidasid: autonoomsed relvasüsteemid, algoritmiline sihtmärgivalik ja masinkiirendusega sõjapidamine. See väide kõlab asjalikult, kuid poliitiliselt tähistab see ajaloolist nihet. Tähelepanu keskmes ei ole enam piirid, vaid üksnes tõhusus ja omandiõigus.
Samavõrd silmatorkav on rünnak lääne demokraatiate liberaalse enesekuvandi vastu. Palantir kurdab “tühja pluralismi” üle, pilkab rakenduste ja tarbimiskultuuri domineerimist, kritiseerib psühholoogilist lähenemist poliitikale ja hoiatab liigse sallivuse eest. Selle aluseks on sõnum, et avatud ühiskonnad on muutunud liiga nõrgaks, et end kehtestada. Need, kes edendavad mitmekesisust, vaoshoitust ja enesekindluse puudumist, kaotavad autoritaarsete vastaste ees.
See ei ole neutraalne diagnoos. See on ideoloogiline sõjakuulutus.
Manifest muutub eriti plahvatusohtlikuks seal, kus see annab kultuurilisi väärtushinnanguid. Palantir kuulutab sisuliselt, et mõned kultuurid on loonud imesid, samas kui teised on regressiivsed ja kahjulikud. See loob kultuuride hierarhia, mis on vastuolus tänapäevaste pluralistlike demokraatiate kesksete põhimõtetega. Sellised avaldused pakuvad laskemoona neile jõududele, mis juba räägivad kultuurilisest üleolekust, isolatsioonist ja tsivilisatsioonide kokkupõrkest.
Ka Euroopa on otseselt sihikule võetud. Saksamaa ja Jaapani demilitariseerimine pärast Teist maailmasõda oli viga, väidetakse. Saksamaa peab taas tugevamaks saama ja sama peab tegema ka Jaapan. Selles tõlgenduses ei paista patsifism mitte ajaloo õppetunnina, vaid ohtliku nõrkusena. Sellise riigi nagu Saksamaa jaoks, mille poliitiline identiteet pärast 1945. aastat põhines just nimelt sõjalisel vaoshoitusel, on see otsene rünnak tema väljakujunenud enesekuvandi vastu.
Veelgi fundamentaalsem on inimlikkuse käsitlus, mis ridade vahelt ilmneb. Poliitikuid kujutatakse argpükslikena, avalikkust pealiskaudsena ja institutsioone jõuetutena. Seega ei peitu lootus demokraatlikes läbirääkimistes, vaid sihikindlates eliidides, tehnilistes ekspertides ja strateegilistes otsustajates. Kodanik ei paista suveräänina, vaid pealtvaatajana võimuvõitluses, mida teised peaksid tema nimel pidama.
Siin peitubki teksti tegelik tuum: tehnoloogia ei tohiks enam eelkõige luua heaolu ega hõlbustada suhtlust. Tehnoloogia peaks korraldama võimu.
Neutraalse Silicon Valley müüdi lõpp ei saaks olla selgem. Aastakümneid turustas see tööstusharu end avatuse, loovuse ja globaalse võrgustiku loomise liikumapaneva jõuna. Palantir kuulutab nüüd avalikult välja, mida uued tehnoloogilised suurvõimuringkonnad tegelikult otsivad: riiklust, julgeolekut, jõudu ja geopoliitilist domineerimist.
Asjaolu, et ettevõte, millel on miljardite väärtuses lepinguid julgeolekusektoriga, sellist tegutsemisviisi propageerib, peaks teoreetiliselt sütitama laialdase avaliku arutelu. Selle asemel lükatakse suur osa sellest tagasi kui intellektuaalne provokatsioon, strateegiline pragmatism või vajalik realismi. Kuid just selles peitub oht. Ideed, mis eile tundusid äärmuslikud, müüakse täna pragmaatilistena ja homme saavad neist norm.
Palantiri manifest on seega enamat kui lihtsalt turundus. See on aken nende ringkondade mõtlemisse, kes soovivad kujundada tehisintellekti ajastut. Mõtlemisse, kus demokraatia tundub sageli aeglane, moraalne naiivne ja sõjaline jõud mõistliku vastusena.
Igaüks, kes soovib teada tehnoloogiaeliidi osa poliitilist ideoloogiat, ei pea spekuleerima. Palantir on selle ise avaldanud.
