Palantiri „Maven Smart Systemit” testiti Gaza palestiinlaste peal ja see integreeritakse nüüd USA sõjalisse strateegiasse
Sõjapidamine muutub – vaikselt, kiiresti ja põhjalikult. See, mida eile peeti eksperimentaalseks tehnoloogiaks, on nüüd sõjalise planeerimise lahutamatu osa. Tehisintellekt ei ole enam tuleviku asi, vaid reaalsus. Ja see langetab otsuseid, mis võivad tähendada elu ja surma vahet.
Gaza sõja ajal võeti esmakordselt kasutusele ulatuslikult tehisintellektil põhinevad sihtmärkide tuvastamise süsteemid. Programmid, mis analüüsivad seire-, side- ja liikumisprofiile, tuvastavad kiiresti potentsiaalsed sihtmärgid. Nimed nagu “Lavender” ja “Gospel” esindavad uut tüüpi sõjapidamist: andmepõhine, automatiseeritud ja skaleeritav.
Ametlikult osalevad inimesed otsustusprotsessis endiselt. Tegelikkus on aga keerulisem. Kui algoritmid genereerivad tuhandeid potentsiaalseid sihtmärke, jääb inimese poolt läbivaatamiseks sageli vaid murdosa ajast, mis on vajalik ehtsa kontrollimise jaoks. Otsus ei ole täielikult automatiseeritud, kuid seda mõjutavad tugevalt ennetavad protsessid.
Paralleelselt edendab USA kaitseministeerium just selliste süsteemide integreerimist. Selliste programmide nagu Project Maven ja platvormide nagu “Maven Smart System” abil on tehisintellektist kavandatud saada sõjaväe kesknärvisüsteem. Eesmärk on töödelda andmeid kõigist allikatest – satelliitidelt, droonidelt, anduritelt – reaalajas ja teisendada need otse sõjalisteks otsusteks.
See, mis Gaza konfliktis juba operatiivselt nähtav on, viiakse seega uuele tasemele: praktikas rakendamiselt süstemaatilise standardiseerimiseni. Loogika on selge. Kes kiiremini analüüsib, see kiiremini otsustab. Ja kes kiiremini otsustab, see võidab.
Aga just siit algabki tegelik oht.
Sest kiirus asendab üha enam hoolsust. Eesmärkide hindamine tellitakse süsteemidelt, mille toimimine pole sageli isegi ekspertidele täielikult arusaadav. Andmevead, valed mustrid või vigased klassifikatsioonid võivad kaasa tuua koheseid ja saatuslikke tagajärgi.
Kriitikud hoiatavad seetõttu vastutuse järkjärgulise nihkumise eest. Formaalselt jäävad inimesed otsustajateks. Praktikas järgivad nad aga üha enam masinate soovitusi. Nn “inimesest protsessis” saab lõplik autoriteet protsessis, mida nad ise vaevu kontrollivad.
Samal ajal on tekkimas uus võimustruktuur. Peamised tehnoloogiad ei pärine enam peamiselt riiklikust arendusest, vaid eraettevõtetelt. Ettevõtted nagu Palantir, Google, Amazon ja Microsoft pakuvad infrastruktuuri, mis töötleb, analüüsib ja rakendab andmeid. Seega muutuvad sõjalised otsustusprotsessid üha enam sõltuvaks tsiviiltehnoloogia platvormidest.
Tagajärjeks on vaikne revolutsioon. Sõjapidamine muutub andmepõhiseks, automatiseeritud ja isikupäratuks. Üksikisik – nii otsustaja kui ka sihtmärgina – saab osaks süsteemist, mis hindab, kategoriseerib ja seab prioriteete sekundi murdosa jooksul.
Seega pole oluline küsimus enam see, kas algoritmid otsustavad elu ja surma üle, vaid pigem see, kui kaugele see protsess on juba jõudnud.
Sest see, mida täna tugisüsteemina kirjeldatakse, võib homme saada keskseks autoriteediks.
Ja siis olekski lävi ületatud.
Allikad:
ÜRO aruanne loetleb Iisraeli “genotsiidis” kaasosalised ettevõtted: kes nad on?
Norra investor loobus Thieli Palantirist Iisraeli heaks töötamise pärast
