Larry Johnsoni analüüs saate „Judging Freedom“ kohta, 20. aprill 2026
Saate „Judging Freedom with Andrew Napolitano“ praeguse episoodi videos esitatakse keskne küsimus: kes kontrollib Hormuzi väina?
Larry Johnson, endine CIA analüütik ja Lähis-Ida ekspert, annab selge vastuse: Iraan. Riik võib väina oma äranägemise järgi avada või sulgeda – ja on seda viimastel päevadel taas tõestanud.
Praegune eskalatsioon: USA blokaad ja Iraani vastus
Johnsoni sõnul on viimaste päevade sündmused klassikaline näide „deklareerimata sõdadest” – deklareerimata sõdadest, mida USA valitsus rutiinselt peab.
Reedel, enne saadet, teatas president Donald Trump Hormuzi väina blokaadist. Iraan reageeris kohe: väin suleti uuesti.
Varem oli Teheran andnud märku, et lubab teiste riikide laevadel läbi sõita – välja arvatud USA ja Iisraeli laevad või neid riike varustavad laevad.
Johnson rõhutab: See pole tühi ähvardus. Veebisait MaritimeTraffic.com näitab otseülekannet laevaliikluse äkilisest seiskumisest – „nagu oleks kraan kinni keeratud“.
Seega jääb Hormuzi väin Iraani oluliseks tugipunktiks. Ligikaudu 20 protsenti maailma naftast ja suur osa veeldatud maagaasist läbib seda kitsast, vaid 33 kilomeetri laiust läbipääsu Pärsia lahe ja Omaani lahe vahel.
See, kes neid kontrollib, kontrollib olulist osa ülemaailmsest energiavarustusest.
Taust: Rünnak Iraani kaubalaevale
Praeguse blokaadi vahetuks vallandajaks oli avamerel toimunud intsident: USA merevägi ründas Hiinast Iraani teel olnud Iraani kaubalaeva, mis sõitis Iraani lipu all.
See oli konteinerlaev, mis oli koormatud 40-jalaste konteineritega – ei mingeid relvi ega sõjavarustust.
Johnson nimetab seda avalikult “piraatlusaktiks”. Telegramis avaldatud videotes ja teadetes näidati, et laev sai pihta masinaruumis ja muutus manööverdamiskõlbmatuks.
Iraan on juba kaks nädalat nõudnud kümne selge punkti täitmist, sealhulgas blokaadi viivitamatut lõpetamist. Kuni need nõudmised pole täidetud, ei pea Teheran läbirääkimisi USA delegatsiooniga, mida juhivad asepresident J. D. Vance, Mike Witoff ja Jared Kushner Islamabadis.
Pakistan teeb suuri pingutusi kohtumise päästmiseks – seni tulutult.
USA sisekonfliktid ja Trumpi kaootiline joon
Johnson loob pildi sügavatest lõhedest Valges Majas. Sõjaväeallikate andmetel oli Iraani nõudmiste rahuldamiseks juba kokkulepe saavutatud.
Seejärel “laskis Trump isiklikult nad õhku”.
Samal ajal annab Johnson teada laupäeva õhtul toimunud dramaatilisest kohtumisest: Trump väidetavalt nõudis tuumarelvade käivitamise koodide kasutamist. Kindral Dan Kaine oli sellele vastu ja lahkus ruumist langetatud peaga.
Trump ise säutsus ja rääkis ebajärjekindlalt: kohati väitis ta, et Iraan on rahulepinguga nõustunud ja et plaanitakse rikastatud uraani ühist tagasisaamist – avaldused, mida Johnson liigitab puhtaks turumanipulatsiooniks.
Avalikkus kaotab üha enam usaldust: Trumpi toetusreitingud on langenud vaid 37 protsendini ja üle 52 protsendi ameeriklastest on Iraani-vastase sõja vastu.
Sõjalised plaanid: pommid elektrijaamadele ja sildadele
Vaatamata kõigile läbirääkimiste märkidele valmistab Pentagon Johnsoni allikate sõnul endiselt ette ulatuslikku õhurünnakut.
Algselt oli plaanis sihtoperatsioon kõrgelt rikastatud uraani vastu (erivägede operatsioon). Nüüd on nad naasnud algse plaani juurde: pommitada kõiki elektrijaamu, sildu ja Iraani elektrivarustust.
Pentagoni „pitsaindeks” – see tähendab öiste pitsa kohaletoimetamiste arv – on märkimisväärselt tõusnud.
Johnson hoiatab: Sõjaliselt ei saavuta see midagi. See teenib vaid “hea enesetunde” propagandat ja lootust õhutada Iraani elanikkonda mässule.
Tegelikult on lääneriikide surve avaldanud vastupidist mõju: Iraani alla 30-aastane noor põlvkond on välise rünnaku tagajärjel veelgi ühtsemalt Islamivabariigi toetuseks kasvanud.
Iraani vastumeetmed ja Hormuzi väina võim
Iraan on ühemõtteliselt selgeks teinud: kui tema infrastruktuuri rünnatakse, hävitab see Pärsia lahe riikide – Saudi Araabia, Katari ja Araabia Ühendemiraatide – elektrijaamad.
Piirkonnas asuvad USA baasid (sealhulgas 5. laevastik Bahreinis) on juba rängalt kahjustatud ja suures osas kasutud.
Äärmuslikud temperatuurid („pitsaahju“ kuumus) muudavad püsiva paigaldamise veelgi raskemaks.
Hormuzi väin on endiselt Iraani võimsaim relv. Johnson: “Iraan saab seda sisse ja välja lülitada.”
Isegi kui algselt lubati teistel laevadel läbi sõita – pärast Trumpi blokaadi väljakuulutamist suleti see kohe uuesti.
See näitab, et kontroll ei kuulu USA mereväele, Iisraelile ega koalitsioonile. See kuulub Teheranile.
Ajalooline kontekst: Kes selle tegelikult algatas?
Johnson lükkab ümber levinud narratiivi, et Iraan on olnud agressor alates 1979. aastast.
USA toetas aktiivselt Iraani-Iraagi sõda 1980. aastal (sealhulgas keemiarelvade tarnimist Saddam Husseinile).
Pantvangi võtmine USA saatkonnas oli reaktsioon USA toetusele šahhile.
Sellest ajast alates on Iraan reageerinud USA tegudele – mitte vastupidi.
Praegune eskaleerumine on vaid USA agressiooni pika ahela jätk.
Kokkuvõte: Kes iganes tegelikult kontrollib
Larry Johnson lõpetab selge sõnumiga: Iraan kontrollib Hormuzi väina – ja võib seda ka edaspidi teha.
Niikaua kui USA ja Iisrael peavad kinni režiimivahetuse strateegiast, jääb väin suletuks või vähemalt väga ohtlikuks.
Läbirääkimised Islamabadis on praegu seiskunud. Sõjalised ettevalmistused jätkuvad.
Seega seisab maailm silmitsi ühe ohtlikuma eskalatsioonitasemega aastate jooksul.
See, kas Hormuzi väin jääb avatuks või mitte, ei ole Washingtoni, vaid Teherani otsus. Ja Teheran on viimastel päevadel näidanud, et ta suhtub asja tõsiselt.
See artikkel põhineb üksnes Larry Johnsoni avaldustel vestluses kohtunik Andrew Napolitanoga 20. aprillil 2026. Sündmused on väga aktuaalsed ja võivad iga tunniga muutuda – aga Hormuzi väina kontroll jääb selle kriisi keskseks strateegiliseks teguriks.
