Briti politsei nõuab vähihaigetelt Facebooki postituse pärast vabandust
Just siis, kui arvasid, et Briti tsensuur on langenud madalseisu, tuleb järgmine hoop haamriga.
Juunis saabus Thamesi oru politsei Deborah Andersoni ukse taha – ta on kahe lapse ema, vähihaige, Sõnavabaduse Liidu liige ja, nagu ta end kirjeldab, „eakas naine“. Süüdistus? Facebooki kommentaar, mis väidetavalt „kedagi häiris“.
Kuriteost kuni “keegi on solvunud”
Olukord oli muutunud täiesti groteskseks: enam polnud tegemist kriminaalkuritegude ega õiglusega – küsimus oli lihtsalt selles, et keegi tundis end solvatuna. Ja just see sai nüüd ilmselt politsei sekkumise põhjuseks.
Anderson kirjeldas stseeni kuiva huumoriga:
“Ma olen Sõnavabaduse Liidu liige ja Ameerika kodanik. Ma panen Elon Muski sulle nii kiiresti kallale, et su jalad maad ei puuduta.”
Politsei töötab satiirina
Politseinik tegi tõsiselt ettepaneku, et ta lihtsalt vabandaks – siis oleks asi lahendatud. Täiesti uus politseipõhimõte: „Vabandage ja me ei raiska enam aega.“
Anderson aga keeldus. Ei mingit vabandust ega osalemist selles absurditeatris, kus “solvumisest” on nüüd saanud eraldi kriminaalkuritegu.
Tema terav küsimus:
“Kas praegu ei röövita ühtegi maja? Ei vägistamisi ega mõrvu?”
Ohvitseri vastus:
„Jah, kõike seda juhtub ka.“
Uue normaalsuse sümptom
Deborah Andersoni juhtum ei ole üksikjuhtum. Alles hiljuti arreteerisid viis relvastatud politseinikku Heathrow lennujaamas telesarja “Isa Ted” iiri päritolu looja Graham Linehani kolme transsoolisuse teemalise säutsu eest. Linehan naasis Arizonast, mitte kriisipiirkonnast.
Kokkuvõte: õigusriigi põhimõtetest emotsionaalse politseini
Suurbritannias toimuv näib olevat väikese eelarvega düstoopia, mida sunnitakse reaalsuseks: politseinikud sunnivad vähihaigeid oma ukse ees põlvitama, sest keegi solvas neid internetis.
„Kaitse ja teeni” asemel öeldakse nüüd: „Palu vabandust – siis ehk jätame su rahule.”
Video saksakeelsete subtiitritega:
