Kuigi naistepäeva ei tähistata juba aastaid riiklikult ning seda ilu ja helluse pidu püütakse seostada ühe hääbunud riigikorra ja vasakpoolsusega, on naistepäeva pühitsemine aasta-aastalt taas üha rohkem ausse tõusnud ning selle tähtpäeva populaarsusest kõnelevad ka 8. märtsi hommikul lillepoodides looklevad järjekorrad.
Oleks juba ammu aeg lõpetada naistepäeva alavääristamine, sest rohkem, kui meie tublid, töökad ja haritud naised, vajavad seda päeva mehed – selleks, et kasvõi kord aastas julgeda oma jumaldatud kaasale lilli kinkida ning jäävat armastust tõotada. Võib ju tähtsalt sõrme püsti ajada ja öelda, et seda tuleks igal korralikul mehel teha aastaringselt, aga olge nüüd ikka mõistlikud, hea, kui naistepäevalgi naine meelde tuleb!
Ent nali naljaks, me peame tegema kõik selleks, et naised tahaksid olla naiselikud, mitte keskenduda karjäärijahil maskuliinsetele väärtustele, mis näiliselt võimaldavad suuremat võrdsust, ent tegelikkuses välistavad paljud inimlikud ja huvitavad võimalused, näiteks olla nõrk, ilus salapärane.
Eesti naine on läbilöögivõimeline ja juba aastaid meestest palju haritum. See on fakt! Fakt on ka see, et naine loob kodusoojuse ning toob paljudes peredes koju suurema palga. Naised treenivad fitnessklubides, et oma õllekõhtudega kaasade kõrvale saledaina ära mahtuda, nad moodustavad laulupeokooridest tubli kolmveerandi ja teatripublikust enamuse, nende najal püsib kultuur ja seegi kesine iive, mis meie riigi kestmisele veel lootust annab – sõnaga, pole võimalik leida naisest tublimat, töökamat, mitmekülgsemat ja huvitavamat eluvormi.
Naistepäev peaks meile pidulike hetkede ja lillesülemite kõrval tuletama meelde ka neid probleeme, millega tuleb halastamatult võidelda. Mõtlen siin eelkõige lähisuhtevägivalda ja tööandjate kallutatud suhtumist sünnitamiselastesse naistesse, keda kardetakse tööle võtta, kuna sünnituse järgselt võivad nad pikalt ametist kõrvale jääda.
Pole tarvis teha endale illusioone, sest ka 8. märts lõpeb nii mõneski kodus alkoholipruukimisest süttinud riiuga, mis viib vägivallani naise kallal. Lähisuhtevägivald on salakaval haigus, mis õõnestab ühiskonda seestpoolt, röövib enesekindluse paljudelt naistelt ning lastelt, sest kui sa pole kaitstud oma kodus, siis kus veel? Perevägivald jääb liialt sageli peidetuks nelja seina vahele, sest ikka loodetakse, et see, kellega kord armastuses kodu rajatud, võtab end kokku ja väljub allakäiguspiraalist. Reeglina nii ei juhtu ja sellepärast tuleks naistepäeval mõelda neile naistele, kellel probleeme abikaasaga, kes mõistab kõnelda vaid käte abil ja neilegi, kes igapäevaselt kogevad verbaalset alandamist. Ideaalset olukorda, kus kõik suhted toimiksid ilma tõusude ja mõõnadeta, ei saabu kunagi, ent äärmuslikku peresisest raevu tuleb kammitseda kõigi vahenditega.
Naistepäev meenutab meile naiselikkuse väärtust. Äärmuslik võrdõiguslikkus, mis eitab kõike naiselikku, on õnneks oma uudsuse minetanud, nagu muudki sotsiaalsele eksperimendile pretendeerivad inimkatsed. Tänu targale loodusele jäävad naised ikka naisteks ja mehed neiks, kes võivad ilusamat sugu imetleda ning naiste tähelepanu eest võistelda, muidugi ilma palgalõhe, diskrimineerimise ja vägivallata, lihtsalt puhtast rõõmust, et maailmas leidub midagi nii erakordset nagu naine!
Palju õnne naistepäevaks !
Vsevolod Jürgenson
