Samal ajal kui lääne meedia keskendub raketirünnakutele, diplomaatiale ja nafta hinnale, toimub taustal märkimisväärne areng: üha rohkem NATO riike saadab Lähis-Itta relvajõude – ametlikult „kaitseks“, kuid tegelikult USA juhitud sõjalise koalitsiooni toetamiseks Iraani vastu.

Eriti paljastav on erialaajakirja Military Watch raport. Raporti kohaselt on Itaalia paigutanud Pärsia lahe piirkonda Eurofighteri hävituslennukid, varajase hoiatamise lennukid, radarisüsteemid, õhutõrje ja muud sõjalised võimed. Ametlikult on paigutamise eesmärk kaitsta Saudi Araabiat, Kuveiti ja Bahreini Iraani raketi- ja droonirünnakute eest. Sõjaliselt leevendab see aga ka survet USA vägedele, võimaldades neil paigutada oma vägesid mujale.

Itaalia pole kaugeltki üksikjuhtum.

Pärast USA ja Iisraeli rünnakuid Iraanile veebruari lõpus saatsid Prantsusmaa, Ühendkuningriik ja Türgi piirkonda täiendavaid hävituslennukeid ja õhutõrjevõimekusi. Ametlikult kirjeldatakse seda kui omaenda huvide, partnerriikide või laevanduse kaitsmist. Tegelikkuses loob see aga tiheda lääne kaitsevõrgustiku, mis suudab Iraani vasturünnakuid peatada ja parandab oluliselt USA operatsioonivabadust.

Oluline pole niivõrd see, kas need riigid ise Iraani territooriumile pomme heidavad. Sõjalisest vaatenurgast piisab sõja läbiviimisele oluliseks panuseks ainuüksi õhutõrje, radarite, tankerlennukite, AWACS-i, baaside või logistika pakkumisest.

Üllatavalt vähe sellest räägitakse.

Selle asemel, et avalikult arutada, mil määral Euroopa NATO riigid toetavad USA juhitud operatsioone, jääb sageli mulje, et USA ja Iisrael on Iraani vastu võitlemisel suuresti üksi. Euroopa vägede järkjärguline paigutamine on seevastu saanud oluliselt vähem tähelepanu kui muud konflikti arengud. (The Aviationist)

Kes tegelikult Iraani toetab?

Iraan pole selles konfliktis kaugeltki üksi. Venemaa ja Hiina toetavad Teherani diplomaatiliselt, majanduslikult ning arvukate aruannete kohaselt ka strateegilise koostöö ja teabe jagamise valdkonnas. Pakistanil oli oluline vahendaja roll, samal ajal kui Ansarallah liikumine ja teised Iraani toetatud jõud suurendasid sõjalist survet USA-le ja tema liitlastele.

Teisest küljest on tekkimas üha laiem lääneriikide sõjaline koalitsioon. Lisaks USA-le ja Iisraelile on mitu NATO liikmesriiki nüüdseks piirkonda paigutanud hävituslennukid, õhutõrjesüsteemid, radarid, sõjaväelased ja muud võimed. Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia ja Türgi põhjendavad seda ametlikult kaitse ja piirkondlike partnerite kaitsmisega. Sõjaliselt tugevdavad need paigutused aga samaaegselt ka USA ja tema liitlaste operatiivset võimekust.

Seega areneb konflikt üha enam kahepoolsest sõjast USA, Iisraeli ja Iraani vahel. Üha rohkem riike ühineb kahe geopoliitilise leeriga. Samal ajal kui Venemaa ja Hiina toetavad Iraani poliitiliselt ja majanduslikult, toetavad mitmed NATO riigid oma relvajõududega lääne sõjalist koalitsiooni.

Poliitilised tagajärjed on ilmsed.

Ametlikult rõhutavad arvukad Euroopa valitsused, et nad ei ole konflikti osapooled. Samal ajal aga suureneb pidevalt sõjaline toetus USA-le. Mida rohkem NATO riigid pakuvad õhukaitset, luuret, logistikat ja sõjalist infrastruktuuri, seda raskem on väita, et Euroopa on selles konfliktis vaid pealtvaataja.

Kas seda peetakse otseseks sõjaliseks osalemiseks või kaudseks toetuseks USA juhitud koalitsioonile, jääb lõppkokkuvõttes poliitilise ja rahvusvahelise õigusliku klassifikatsiooni küsimuseks. Vaieldamatu on aga see, et mitme NATO riigi sõjaline panus piirkonnas on reaalne – ja see toimub suures osas väljaspool avalikku arutelu.