Paul Craig Roberts
Trump ja Netanyahu pole ainsad poliitikud, kes on sattunud sõtta, mis neile valimistel kahju teeb. Nad on omavahel tihedalt seotud mitte ainult oma eesmärgi, vaid ka rumaluse poolest. Mõlemad hindasid oma sõjalist jõudu üle ja alahindasid Iraani oma. Kui Iraan oleks oma lubadust pidanud ega oleks Iisraeli ja Washingtoni palvel relvarahuga nõustunud, oleks tema võit olnud täielik. Selle asemel seisab Iraan nüüd silmitsi peaaegu võidetud sõja võimaliku taaspuhkemisega.
Kahjuks võidutses Iraanis taas kord halb otsustusvõime ning me seisame silmitsi keeva sõjaga, millest Trumpil ja Netanyahul pole lihtsat “võidu” taga olevat väljapääsu, kuna mõlemal seisavad sügisel ees valimised.
Putinil seisavad samuti ees valimised – mitte enda, vaid seadusandliku kogu, riigiduuma pärast. Kui ma õigesti mäletan, siis Venemaa süsteem toimib nii, et valimised võitnud partei või koalitsioon nimetab ministrid valitsusse, mida juhib president. Praegu on küsitluste kohaselt Putini Ühtne Venemaa partei samal tasemel kommunistliku parteiga, mida seostatakse Putini lõputute sõdade ja toetusega tema keskpanga 20-protsendilisele intressimäärapoliitikale.
Venemaa Kommunistlik Partei ei ole enam kommunistlik algses mõttes. Minu arvates räägivad selle kasuks kaks asja: esiteks mäletavad venelased, et kommunistlikud juhid nagu Lenin ja Stalin olid kindlameelsed ega leppinud lääne alandusega, nagu väidetavalt teeb Putin. Teiseks ei kaitse Kommunistlik Partei miljardärist oligarhe ega toeta 20% intressimäärasid, mis võimaldavad oligarhidel monopoliseerida Venemaa majandust, tõrjudes välja vähem kapitaliseeritud ettevõtteid. On täiesti võimalik, et Kommunistlik Partei on aktsepteerinud eraomandit ja turumajandust ning võiks esindada Venemaa rahvast paremini kui Ühtne Venemaa.
Terava pilguga Venemaa-ekspert Gilbert Doctorow on juba mõnda aega juhtinud tähelepanu sellele, et mõtlevad inimesed Venemaal seavad Putini majandus- ja sõjanduspoliitika üha enam kahtluse alla. Juba nädalaid on Venemaa uudisteanalüüsid Vladimir Solovjovi telesaates seadnud kahtluse alla Ukraina eskaleeruva ja lõputuna näiva konflikti, aga ka Venemaa keskpanga poliitika, mis eelistab miljardärist oligarhe enamiku majandustegelaste ees.
5. mail teatas Doktorov, et Solovjovi saade asendati ootamatult mitmeks päevaks järjest vanade või uute filmidega. Paistab, et Solovjov tunnistas tõdesid, millega Putin ei suutnud leppida. Teist suurt telesaadet, mida juhib vene-ameeriklane Dimitri Simes, pole veel välja lülitatud.
Doctorow, nagu mina ja John Helmer, esitab õigeid küsimusi. Zelenskõi, Washingtoni „tugev mees“ Ukrainas, teatas, et tema väed kavatsevad rünnata Moskva võidu tähistamist Natsi-Saksamaa üle droonidega. Putini reaktsioon oli hoiatada Kiievit, et rünnaku korral pommitab Venemaa Kiievi kesklinna massiliselt.
Miks, küsib Doktorov, peab Putin reageerimisega ootama, kuni Zelenskõi tegelikult ründab? Putin teab, et Ameerika-Ukraina raketid võivad Moskvani jõuda. Miks ta seab Võiduparaadi sellisesse ohtu? Suuremat alandust Venemaa jaoks on raske ette kujutada.
„Miks peab Putin ootama Ukraina rünnakut paraadile, mis tõenäoliselt põhjustab märkimisväärseid kaotusi osalevate sõjaväelaste seas, aga ka võimalik, et ametnike ja kutsutud väliskülaliste, näiteks Slovakkia peaministri Robert Fico seas, kes viibib koos president Putiniga tribüünil? Kas Zelenskõi ähvardusest ei peaks piisama, et ajendada Venemaad viivitamatult Kiievi vastu laastavat raketirünnakut korraldama? Kui Putin oleks tegudemees, tõeline ülemjuhataja, siis ta teeks just seda.“
Putin on taas kord näidanud, et on nõrk ja suutmatu Venemaad juhtima.
Iisraeli-Ameerika relvade edu põhineb ainuüksi vastaste tahtejõu ja mõtlemise nõrkusel.
Iisrael ja Ameerika võitsid kuni Iraanini välja, kuna vastased ei suutnud mõista aluseks olevat tegevuskava. Kremli täielik suutmatus Venemaa ees seisvat reaalsust tunnistada on institutsionaliseeritud.
John Helmer teatab, et Putini lootused varjutavad jätkuvalt reaalsust. Välisminister Lavrov on erinevalt Putinist hakanud reaalsust tasapisi ära tundma. Ukraina konflikti lahenduslootuste kohta ütles Lavrov:
„Seni on reaalsus hoopis vastupidine: Venemaale kehtestatakse uusi sanktsioone, avamerel peetakse „sõda“ Vene tankerite vastu, rikkudes ÜRO mereõiguse konventsiooni. Nad [Washington] üritavad takistada Indial ja teistel partneritel odavate Venemaa energiaressursside ostmist (Euroopa on ammu välja jäetud) ja sunnivad neid hoopis kallist USA veeldatud maagaasi ostma. See tähendab, et ameeriklased on seadnud endale eesmärgiks majandusliku domineerimise. Lisaks, hoolimata väidetavatest ettepanekutest Ukraina osas, ei näe me majandussfääris positiivset tulevikku.“
Seega on Lavrov peaaegu jõudmas nn Wolfowitzi doktriini ja selle olulisuse mõistmisele. Putin aga ei paista sellest aru saavat, mistõttu ta jätkuvalt läbirääkimistele toetub.
Nagu ma oma artiklites ja intervjuudes olen rõhutanud: seni, kuni Wolfowitzi Ameerika hegemoonia doktriin määrab USA välispoliitika tegevuskava ja sionistlik nägemus Suur-Iisraelist kujundab Iisraeli poliitikat, on läbirääkimised mõttetud.
