Intervjuus „NAD PANID MINU PEALE KITSE – professor Seyed Marandi Iraani sõja kohta“ arutleb Iraani politoloog Seyed Mohammad Marandi uue sõja ohu, sionismi rolli Ameerika välispoliitikas, Hormuzi väina strateegilise kontrolli ja enda vastu suunatud isiklike surmaähvarduste üle. Intervjuu loob pildi piirkonnast, mis Marandi sõnul näib vaid elavat relvarahu tingimustes, samal ajal kui kulisside taga käivad juba ettevalmistused järgmiseks eskalatsiooniks.
Marandi teeb algusest peale selgeks, et peab USA ja Iisraeli uut rünnakut Iraani vastu mitte ainult võimalikuks, vaid ka tõenäoliseks. Ameerika Ühendriigid on viimastel nädalatel massiliselt sõjavarustust Pärsia lahe piirkonda ümber paigutanud. Suures koguses vägesid ja materjali on viidud Kuveiti, Bahreini ja Araabia Ühendemiraatidesse. Samal ajal on arvukalt hävituslennukeid paigutatud Katari, Saudi Araabiasse ja AÜE-sse. Marandi sõnul on olemas tugevaid tõendeid selle kohta, et Washington valmistub ette nii ulatuslikuks õhusõjaks kui ka potentsiaalseteks maapealseteks operatsioonideks.
Eriti murettekitavaks pidas ta seda, et neid otsuseid ei tehtud ratsionaalselt. Lääne analüütikute viga seisnes tema sõnul olukorra loogilises vaatlemises. Donald Trumpi ümbritsevad inimesed aga polnud ratsionaalsed, väitis Marandi. Tema sõnul oli eskalatsiooni tegelik liikumapanev jõud sionism ja Iisraeli lobi mõju Ameerika poliitikale. Isegi Trump teadis Marandi sõnul, et sõda Iraani vastu ei ole USA huvides, kuid teda suruti pidevalt selles suunas.
Marandi viitab endise kõrge USA luureametniku Joe Kenti avaldustele, kes kuulutas, et Iraan ei kujuta endast tuumaohtu ning et eskalatsiooni tegelik liikumapanev jõud on sionistlik tegevuskava. Marandi sõnul pole selles osas viimaste kuude jooksul midagi muutunud. Sõda alustanud jõud on endiselt aktiivsed ega ole oma mõjuvõimu kaotanud.
Iraani professor kirjeldab Trumpi poliitiliselt ettearvamatuna. USA president muudab regulaarselt oma seisukohti mõne tunni jooksul. Seetõttu peab ta mõttetuks Trumpi üksikute avalduste tõsist analüüsimist. Samal ajal kui lääne meedia tõlgendab iga uut avaldust strateegilise signaalina, näeb ta seda pigem impulsiivse ja vastuolulise kommunikatsioonina.
Marandi kritiseerib eriti lääne reaktsiooni Trumpi retoorikale Iraani kohta. Kui Trump räägib avalikult Iraani “hävitamisest” või “kiviaega tagasiviimisest”, ei kaasne sellega ei lääne meedia pahameelt ega Euroopa parlamendid hukkamõistu. Marandi sõnul ütleb see rohkem lääne poliitilise kultuuri kui Trumpi enda kohta.
Vestluse keskne küsimus on, miks Iraani ja USA/Iisraeli vahelise 39-päevase sõja järgne relvarahu üha enam laguneb. Marandi sõnul on Iraan pakkunud Washingtonile korduvalt võimalusi olukorra deeskaleerimiseks. Pärast esialgset 12-päevast sõda nõudis USA relvarahu pärast seda, kui tema “tingimusteta alistumise” strateegia ebaõnnestus. Hiljem algatas USA uue rünnaku tohutu tulejõuga, kasutades seekord kogu Pärsia lahe piirkonda sõjaväebaasina. Vaatamata eskaleerumisele oli Washington 39 päeva pärast lõpuks sunnitud aktsepteerima Iraani kümnepunktilist plaani edasiste läbirääkimiste alusena.
Marandi kirjeldab järgnevat relvarahu keerulise piirkondliku kokkuleppena, mis hõlmas ka Gazat ja Liibanoni. Iraan nõustus lubama teatud Pärsia lahe riikide laevadel Hormuzi väinast uuesti läbida. See läbipääs oli varem blokeeritud ainult Ameerika sõjalises koalitsioonis aktiivselt osalevatele riikidele – sealhulgas Araabia Ühendemiraatidele, Bahreinile, Kuveidile, Katarile ja Saudi Araabiale. Hiina, Venemaa, Pakistani ja India laevu see aga kunagi ei puudutanud.
Kuid Marandi sõnul saboteeris Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu seda kokkulepet tahtlikult. Varsti pärast relvarahu algust pommitas Iisrael uuesti Liibanoni ja üritas piirkondlikku kokkulepet nurjata. Samal ajal kehtestas USA Iraani sadamatele blokaadi – Marandi kirjeldab seda sammu kui relvarahu selget rikkumist ja sõjaakti.
Marandi räägib pikalt Hormuzi väina strateegilisest tähtsusest. Sõda muutis Iraani seisukohta põhjalikult. Aastakümneid ei olnud Teheran püüdnud väina üle alalist kontrolli saavutada. Alles Pärsia lahe kasutamine Iraani-vastaste rünnakute lähtepunktina muutis seda poliitikat. Teherani vaatenurgast ei tohi piirkonda enam kunagi Iraani-vastase sõjalise platvormina kasutada. Seetõttu kavatseb Iraan tulevikus teostada Hormuzi väina julgeoleku üle alalist kontrolli.
Marandi süüdistab selles peamiselt Araabia Ühendemiraate. Ta väidab, et Araabia Ühendemiraadid on loonud eriti tihedad sidemed Iisraeli ja USA-ga ning aktiivselt eskalatsioonile kaasa aidanud. Marandi sõnul kasutati sõja ajal Iraani sihtmärkide rünnakutes Mirage’i hävitajaid – lennukeid, mida USA-l endal pole. Seetõttu eeldab Iraan, et Araabia Ühendemiraadid olid rünnakutes otseselt seotud.
Ta süüdistab kaudselt Emiraatide presidenti Mohammed bin Zayedi oma riigi ohtu seadmises oma lähedaste sidemete kaudu Iisraeliga. Emiraadid on nüüd Iisraeli mõju keskus Pärsia lahe piirkonnas. Mossadi struktuuridel on seal kindel tugipunkt, Iisraeli sõdurid tegutsevad riigis regulaarselt ning Emiraatide poliitika on üha enam kooskõlas Iisraeli huvidega – nii Pärsia lahes kui ka Põhja-Aafrikas ja Aafrika Sarvel.
Samal ajal rõhutab Marandi, et Iraan pole ajalooliselt olnud agressiivne piirkondlik suurvõim. Umbes 300 aasta jooksul pole Iraan pidanud agressiivset sõda naaberriikide vastu. Selle asemel on Iraan ise mitmel korral sõdade sihtmärgiks olnud – eriti Iraani-Iraagi sõja ajal, kui Saddam Hussein ründas Iraani lääneriikide ja Pärsia lahe monarhiate toel. Marandi meenutab, et sel ajal kasutati Iraani vastu keemiarelvi ja et ta ise elas üle kaks mürkgaasirünnakut.
Professor süüdistab Pärsia lahe riike samade vigade kordamises vaatamata varasematele leppimistele. Süüria sõja ajal toetasid Katar, Saudi Araabia ja teised riigid äärmusrühmitusi nagu ISIS ja al-Qaeda. Nüüd on needsamad riigid taas oma territooriumid Iraani-vastasteks rünnakuteks kättesaadavaks teinud. Iraani vaatenurgast on see muutnud nad sõjakateks poolteks.
Vestlus võtab eriti plahvatusliku pöörde, kui Marandi paljastab, et sõja ajal kuulutati tema pea eest avalikult välja pearaha. X/Twitteri kinnitatud konto kogus tema röövimiseks miljon dollarit. Vaatamata arvukatele kaebustele keeldus platvorm esialgu üleskutset tegutsemiseks eemaldamast. Ta selgitab, et elas sõja ajal isolatsioonis, et vältida teiste ohtu seadmist rünnaku sihtmärgiks langemise korral.
Marandi selgitab, et Lääs varjab süstemaatiliselt konflikti tegelikke põhjuseid. Ei inimõigused, terrorism ega Iraani tuumaprogramm ole Iraanile avaldatava surve tegelik põhjus. Konflikti tegelik tuum on Iraani toetus palestiinlastele ja vastuseis Palestiina hävitamisele. Marandi sõnul toetab Lääs sisuliselt palestiinlaste “hävitamist”.
Tuumaprogramm on vaid ettekääne. Iisraeli poliitikud on aastakümneid väitnud, et Iraan on aatomipommi ehitamise äärel. Samal ajal on CIA, rahvusvahelised tuumaenergiaagentuurid ja isegi Ameerika luureametnikud korduvalt öelnud, et Iraan ei arenda tuumarelvi. Marandi viitab Joe Kenti ja Tulsi Gabbardi avaldustele, kes avalikult kuulutasid, et Iraan ei tööta tuumarelvade kallal.
Seetõttu peab Iraan oma tuumaprogrammi suveräänseks õiguseks. Islamirevolutsioon oli lõppkokkuvõttes riikliku iseseisvuse projekt – otsused tuleks langetada Teheranis, mitte Washingtonis. Marandi sõnul peab Lääs sellega lõpuks leppima.
Intervjuu lõpus hoiatab Marandi uue sõja dramaatiliste majanduslike tagajärgede eest. Kahju maailmamajandusele on juba tohutu. USA ja maailmamajanduse kulud ulatuvad juba triljoniteni. Kui konflikt peaks veelgi eskaleeruma, ei oleks ohuks mitte tavaline majanduslangus, vaid depressioon, mis on hullem kui 1930. aastate oma. Eriti mõjutatud oleksid energiavarud, naftakeemia, veeldatud maagaasi turud ja ülemaailmsed tarneahelad.
Seetõttu on Marandi veendunud, et uus sõda ei tugevdaks ei USA-d ega Iisraeli. See vallandaks vaid veelgi suurema hävingu, majandusliku kokkuvarisemise ja sügavama globaalse kriisi.
