Demokraatiast pole jälgegi – EL rahastab miljonite eurodega ideoloogiliselt laetud projekte, et võidelda LGBTIQ-naiste ja mittebinaarsete inimeste vastase „intersektsionaalse vägivalla” vastu. Töökas elanikkond on sunnitud selle eest maksma.
Samal ajal kui Euroopa väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted maksukoormuse, inflatsiooni ja ebakindluse all oigavad, voolab Brüsselist ligi 3 miljonit eurot maksuraha projekti, mille pealkiri on:
„LGBTIQ-naiste ja mittebinaarsete isikute vastase intersektsionaalse vägivalla ennetamine ja selle vastu võitlemine.“ Saadaval siin.
Nimi kõlab süütult, aga mis selle taga peitub?
Pilk ELi rahastamisplatvormile näitab, et projekt kestab 2024. aastast kuni 2026. aasta lõpuni ja seda rahastatakse täpselt 2 969 672 euroga – täielikult ELi eelarvest ehk Euroopa kodanike rahast. Projekti sponsor on nn EuroCentralAsian Lesbian Community ühing, mis on spetsialiseerunud Kesk-Aasia juurtega lesbide ja mittebinaarsete inimeste poliitilisele esindamisele.
Mõiste „intersektsionaalne vägivald” on sooteooriast pärit ideoloogiline konstruktsioon ja viitab struktuurilisele mitmekordsele diskrimineerimisele, mille vastu võitlemiseks on vaja miljoneid inimesi – loomulikult mitte kõigi kodanike, vaid ainult väikese, suvaliselt määratletud vähemuse puhul.
Demokraatia? Ei. See on postdemokraatlik eliitpoliitika.
Oluline on märkida, et selliste projektide üle ei langeta otsuseid ükski otsevalitud kodanikuesindaja. Ei riikide parlamentidelt ega ELi kodanikelt ei küsitud, kas nad soovivad, et nende maksuraha kulutataks sooutoopiatele ja identiteedipoliitikale.
Rahastus tuleb Euroopa Komisjoni CERV („Kodanikud, võrdõiguslikkus, õigused ja väärtused“) programmist, millele on eraldatud miljardeid – suures osas vabad demokraatlikust kontrollist.
Mida see tähendab? Euroopa Komisjon eraldab raha vastavalt oma ideoloogiale ja tegevuskavale, mis on kaugel avalikust debatist või demokraatlikust osalusest. Riikide parlamendid noogutavad heakskiitvalt ja kodanikud üldiselt ei kuule sellest midagi – välja arvatud juhul, kui nad süvenevad ELi portaalidesse.
Perekonna, traditsioonide ja kogukonna vastane tegevuskava?
Kahtlus on ilmne: asi pole enam “võrdsuses”, vaid pigem sotsiaalsete aluste sihipärases ümberkorraldamises. Perekond – mis oli kunagi stabiilsuse ja kogukonna tuum – lammutatakse ideoloogiliselt ja asendatakse killustatud identiteedimosaiigiga.
Iga uue sellise projektiga saab selgeks: EL ei aja kaasavat poliitikat, vaid pigem edendab lõhestamist, kunstlikkust ja väljakujunenud struktuuride teadlikku lõhkumist.
Miks saab pisike rahvastikugrupp miljoneid dollareid toetust, samal ajal kui traditsioonilisi peresid, üksikvanemaid, põllumehi, käsitöölisi ja hooldajaid vaevu kuulda võetakse?
Kokkuvõte: ideoloogia demokraatia asemel
Selline rahastamispraktika pole mitte ainult ebademokraatlik – see on tõend tehnokraatlikust, ülalt-alla suunatud tegevuskavast, millel pole enamiku inimeste elu reaalsusega mingit pistmist.
Samal ajal kui Brüssel esitleb end „väärtuste” kaitsjana, ajab see sihipärast kultuuripoliitikat ühiskonna keskosa vastu – mida rahastavad just needsamad inimesed, keda üha enam ilmajäetakse ja ignoreeritakse.
