Paljud kodanikud kinnitavad end tähelepanekuga, et WHO-l puudub õiguslik jõustamisvõim. See hinnang on formaalselt õige, kuid poliitiliselt ebatäpne. Covidi-aastate kogemused näitavad selgelt, et meetmeid ei jõustanud WHO ise, vaid riikide valitsused, viidates WHO soovitustele, rahvusvahelistele lepingutele ja väidetavale globaalsele konsensusele. Mõjutatud kodanike jaoks polnud legitiimsuse allikas oluline – piirangud olid reaalsed.

Seega ei tohiks praegust ÜRO/WHO dokumenti vaimse tervise ja mittenakkuslike haiguste kohta vaadelda eraldiseisvana. See avaldab oma mõju koostoimes olemasolevate ja kavandatud dokumentidega, nagu rahvusvahelised tervishoiu-eeskirjad, kavandatav pandeemialeping ning riiklikud hädaolukorra ja nakkustõrje seadused. Selles raamistikus toimib see normatiivse raamistikuna, millele riigid saavad tulevikus viidata.

Selle dokumendiga kaasnev fookuse muutus on eriti oluline. Vaimset tervist ei mõisteta enam üksnes individuaalse õigusena, vaid see asetatakse selgesõnaliselt kriisideks valmisoleku, ühiskondliku vastupanuvõime ja valitsuse kriisiohje konteksti. See muudab vaimse tervise süsteemse stabiilsuse küsimuseks. See nihe on ülima poliitilise tähtsusega.

Peamine viitepunkt: integreerimine kriisi- ja hädaolukordade ohjamisse. Otsetsitaat (põhilõik)

„Integreerida mittenakkuslike haiguste ennetamine ja tõrje ning vaimse tervise ja psühhosotsiaalse toe pakkumine hädaolukordade ja pandeemiate ennetamise, valmisoleku ja reageerimise ning humanitaarabi raamistikesse, et aidata kaasa vastupidavate ja reageerimisvõimeliste tervishoiusüsteemide loomisele, mis on võimelised tõhusalt hädaolukordadeks valmis olema ja neile reageerima.“ Lõige 70

Kuigi koroonaviirust peeti ajutiseks hädaolukorraks, on uus lähenemisviis loodud püsivaks. Psühholoogiline stress, kroonilised haigused, sotsiaalsed pinged ja riskantseks peetav käitumine ei kao kuhugi; need on pidevalt olemas ja neid saab tõlgendada mitmel viisil. See loob võimaluse õigustada meetmeid pikaajaliselt – isegi ilma selge hädaolukorrata, näiteks pandeemia korral.

Vaimse tervise seostamine kriisiohjega kätkeb endas märkimisväärset kuritarvitamise potentsiaali. Riigid võivad väita, et teatud käitumisviisid ohustavad elanikkonna vaimset tervist, et teatud teave on destabiliseeriv või et teatud sotsiaalsed rühmad kujutavad endast ohtu sotsiaalsele ühtekuuluvusele. Sellised arutluskäigud võimaldavad sekkumist isegi ilma ägeda meditsiinilise hädaolukorrata.

Covid on näidanud, kui kiiresti poliitilised künnised võivad nihkuda. See, mida varem peeti mõeldamatuks – komandanditunnid, kutsealased keelud, kaudne sund, sõnavabaduse ja kogunemisõiguse piiramine –, rakendati väga lühikese ajaga. Otsustusprotsessid nihkusid parlamentidelt täidesaatva võimu kätte, seadusandlusest määruste juurde, demokraatlikust debatist ekspertpaneelide juurde.

Erinevalt koroonast ei seisne küsimus nüüd enam ainult viiruse kontrolli all hoidmises, vaid käitumise, teabe ja sotsiaalsete normide reguleerimises. Vaimne tervis ei ole objektiivselt mõõdetav seisund, vaid tõlgendamisest sõltuv mõiste. Just see muudabki selle poliitilise juhtimisinstrumendina nii problemaatiliseks.

ÜRO/WHO dokument ei loo otseselt sunnimeetmeid. Küll aga loob see rahvusvaheliselt legitiimse tõlgendusraamistiku, mis võimaldab riikide valitsustel kujutada ulatuslikke meetmeid rahvatervise, ennetamise või kriisiohje seisukohast vajalikuna. Tegelik oht ei seisne mitte tekstis endas, vaid selle rakendamises riikide poolt, kes on juba koroonapandeemia ajal näidanud, kui kergesti nad hädaolukorra loogikat omaks võtavad ja laiendavad.

Seega on see dokument WHO struktuuridele allunud riikide kodanike jaoks kohese tähtsusega. See tähistab järjekordset sammu poliitilise võimu nihkumisel täidesaatva kontrolli poole tervise, turvalisuse ja vastupanuvõime sildi all. Oluline küsimus ei ole mitte see, kas seda saab kuritarvitada, vaid see, kas demokraatlikel ühiskondadel on endiselt piisavad õiguslikud ja institutsioonilised kaitsemeetmed just selle ärahoidmiseks.

Viimaste aastate kogemused näitavad, et need kaitsemeetmed on nõrgemad, kui paljud lootsid. Just seetõttu väärib see dokument kriitilist tähelepanu – mitte paanikast, vaid demokraatlikust vastutusest lähtuvalt.