Tere, mina siin Washington D.C.-st, Mike Calamus taas. Täna on meil külaline, kes puhkab kusagil Itaalias mõnusas kohas, erinevalt meist, kes peame kogu aeg tööd tegema. Tere tulemast, Sebastian Lukomski. Ta on Poola poliitik ja poliitiline analüütik, tuntud oma konservatiivsete vaadete poolest.
Mike Calamus: Sukeldume nüüd teemasse. Me kõik tunneme Donald Tuski – tegelast, kes kehastab liberaalseid poliitikaid, mis ei pruugi meie konservatiivsete vaadetega klappida. Teda seostatakse algatustega, nagu moslemi immigrantide vastuvõtmine ja LGBT õiguste edendamine. Aga kes ta on ja kuidas ta nii mõjukaks sai? Sebastian, sõna sulle. Väga hea meel sind siin näha.
Sebastian Lukomski: Suur tänu, et mind kutsusid. Sukeldun kohe sinu küsimusse. Donald Tusk – võib ausalt öelda – on Poola ja Euroopa poliitikas pika ja kogenud tee läbinud mees. Ta oli Poola peaminister aastatel 2007–2014 ja seejärel liikus ta Euroopa Liitu, kus ta töötas Euroopa Ülemkogu presidendina 2014–2019. Samal ajal oli ta ka Euroopa Rahvapartei (EPP) president 2019–2022.
Miks see on tähtis? Sest see näitab, kust pärinevad tema ideaalid, kust tuleb tema side Brüsseliga ja eelkõige, kust algasid tema sidemed Euroopa eliidi ja eurobürokraatidega. Ta oli peaminister keerulisel ajal Poola majanduse ja ühiskonna jaoks. Me olime Euroopa Liitu astunud vaid mõned aastad varem ning see oli raske periood.
Sel ajal lahkus palju poolakaid tööle Ühendkuningriiki, Prantsusmaale, Saksamaale ja Hollandisse. See oli Poola majandusele sünge ja ebaedukas aeg. Tema taust ja laiad kontaktid Brüsselis tagasid, et eurobürokraadid ja Euroopa Komisjon toetasid ja kiitsid teda täielikult. Ta sai seal justkui „plakatipoisiks”. See tähendas, et EL teadis täpselt, keda nad tahavad esile tõsta.
Nad tahtsid välja vahetada konservatiivse ajastu, mis kestis kaheksa aastat ja mida tähistas majanduse edu. See ajastu kestis kuni 2023. aasta valimisteni, mil valitsus vahetus. Poola liberaalne opositsioonipartei, Kodanike Platvorm, nägi temas parimat kandidaati – tänu tema kogemusele ja sellele, kuidas teda „müüa” avalikkusele, et võtta üle võim pärast Seaduse ja Õigluse Partei valitsemist. Ja ta saavutas selle. Aastal 2023 sai Donald Tusk uuesti Poola peaministriks. Nüüd on tema taust konservatiivide suhtes väga kriitiline, sest ta eelistab Saksamaa ja Euroopa huve Poola omadele.
See on alati olnud tema tegevuse üks keskseid teemasid ja paistab selgelt välja tema poliitika ja juhtimisstiilis. Me uurime seda hiljem saates veel põhjalikumalt. Kuid on oluline märkida, et peamine kriitika, mida Poola konservatiivid Tuskile esitavad, ei seisne ainult tema äärmuslikus liberaalses ideoloogias, mis toetab massimigratsiooni ja lääne liberaalseid liikumisi, vaid ka selles, et ta hävitab Poola rahvuslikku suveräänsust ja surub riiki rohkem Brüsseli ja Euroopa Liidu keskse kontrolli alla.
Kaja Kallas & Tusk, Tuski vaimsed probleemid
Mike Calamus: Minu küsimus on: kas sa tunned Kaja Kallast? Kaja Kallas on nüüd Euroopa Komisjoni asepresident. Tema perekond on alati olnud justkui eliitne kommunistlik perekond. Kas Donald Tuskiga on sama lugu või kuidas ta on seotud marksismiga?
Sebastian Lukomski: Tusk on meister oma liberaalsete kalduvuste varjamisel. Ta on saanud toetusi kõrgetelt Euroopa komisjoni ja parlamendi ametnikelt, mis teeb keeruliseks teda äärmuslike ideoloogiatega sildistada. Kuid tema tegevus kulisside taga räägib hoopis muud.
Ma võin tema kohta öelda, et lisaks tema mugavatele ja „kristlikele” suhetele Brüsseli juhtkonnaga räägib ta ka vabalt saksa keelt. Ta on pärit Gdanskist. Tema vanaisa oli Teise maailmasõja ajal Saksa armees. Nii et tal on väga tihedad sidemed Saksamaaga. Ja kriitika, et Tusk eelistab Saksamaa huve Poola huvidele, ei ole väljamõeldis – sellel on tugev alus, mis lisab poliitilisele debatile kaalu.
Mike Calamus: Järgmine küsimus on selline – Washingtonis liiguvad kuulujutud, et Donald Tusk ei ole enam nii terav kui varem, et tal võib olla Alzheimer või mõni sarnane seisund.
Sebastian Lukomski: Ma arvan, et ta murdub natuke selle surve all, mille all ta on. Viimased aastad on tema jaoks olnud rasked, eriti migratsiooniprobleem, mis on üks võtmevaldkondi, mis teda hulluks ajab. Lisaks on valimised, millest me hiljem räägime, viinud Poolas täieliku poliitilise ummikseisuni, mis kestab järgmised kaks aastat.
Pinged on tuntavad ja kuulujutud Tusk’i vaimsest seisundist levivad laialt. Stress, eriti seoses migratsiooniga, on talle tõsiselt mõjunud. Hiljutised valimised ja parlamendi tööseisak ainult suurendavad seda ebakindlust.
Ta on üle elanud umbusaldushääletuse. See juhtus, kui ma ei eksi, kaks kuud tagasi – ja selle taga oli surve, mis tulenes tema valitsuse ja koalitsiooni ebaõnnestumistest. Ärme unusta, et ta ei saanud valitsust moodustada ilma koalitsioonipartneriteta. Paljud neist hakkavad tema narratiivist ja ideaalidest eemalduma.
Seega jah, ta kaotab üha enam kontrolli ja see ei ole tema jaoks hea hetk.
2023. aasta valimised, Saksamaa mõju ja meedia
Mike Calamus: Räägime nüüd 2023. aasta valimistest. Jällegi, meid ümbritsevad kuulujutud. Kuigi konkreetseid tõendeid pole, räägitakse, et 2023. aasta valimisi mõjutasid Saksamaa huvid ja rahaline toetus. Väidetakse, et kasutati spetsiaalset äppi, mis suunas valijaid liberaalse poole toetamiseks. Kas on võimalik, et kogu see rahastus tuli välismaalt? Ja kas Donald Tusk on lihtsalt Saksamaa mõjuagent?
Sebastian Lukomski: Absoluutselt. Ja tegelikult – kas see polnud juba 2021. aastal, kui me nägime esimesi tõsiseid samme selles suunas?
Oluline ettepanek oli tagada, et üle 51% Poola meediast kuuluks Poola omanikele. Kahjuks pole see praegu nii. Üle 70% ajakirjandusest on välisomanduses, peamiselt Saksamaa ja Prantsuse ettevõtete käes. Poola meediamaastik on suuresti Saksa kontrolli all, mis tähendab, et avalik narratiiv kallutatakse tugevalt Saksamaa ja Euroopa kasuks.
See on väga oluline mõista. Valimiste eel käivad alati propagandasõjad. Nii juhtus ka 2023. aastal ja sama näeme nüüd, pärast viimaseid valimisi. Euroopa Liit tegutses selgelt Saksamaa huvides. On väga oluline, et Euroopa poliitika jälgijad seda seost näeksid.
EL-i institutsioonid mängisid valimistes suurt rolli, eriti rahandusliku surve kaudu. Blokeerides 35 miljardi euro suurused COVID-järgse abifondid, tekitati poolakates majanduslik frustratsioon. See viha suunati Seaduse ja Õigluse Partei vastu, esitades neid kui ebakompetentseid. Kuid tegelikult oli selle taga suurem plaan.
EL tahtis Seaduse ja Õigluse Parteist lahti saada, et panna kõik jõud Saksamaa ja EL-i huvide toetuseks. Seega on meedia Poola valimistel tohutult oluline. Saksamaal ja Prantsusmaal on ajakirjandus tihti 80–100% ulatuses valitsuse kontrolli all. Miks meil on nii raske saavutada olukorda, kus vähemalt pool meediast on oma riigi käes?
See on probleem. Ja kahjuks see nii ei ole. Mõju Saksamaalt ja teistelt välisjõududelt on tohutu. Enne 2023. aasta valimisi viis Euroopa Komisjon läbi mitmeid rahastuse hindamisi ja õiguslikke samme, et viivitada Poola toetustega, kuna nad teadsid, et see avaldab mõju. Lisaks tegutsesid aktiivselt erinevad vabaühendused.
On selge, et Sorose võrgustikud on väga aktiivsed nüüd nii Ungaris, Poolas, Slovakkias kui mujal, kus on seni olnud EL-i narratiividele vastu seisvad „kindlused”. Kui see polnud otsene sekkumine, siis see oli kaudne, aga siiski väga nähtav. Peamiselt meedia, rahalise surve ja fondide külmutamise kaudu tekitasid nad majanduslikku rahulolematust nii valitsuses kui valijates.
Varssavi turvalisus ja migratsiooniprobleem
Mike Calamus: Lähme edasi. Olin Poolas paar kuud tagasi ning võin kinnitada, et Varssavi on hämmastavalt turvaline ja rahulik koht.
Linnas on öösiti tajutav rahu. Ma ei näinud ühtegi kaklust, erinevalt Washingtonist. Ei ole kodutuid, purjus kaklejaid ega narkoprobleeme. See on uskumatu rahulikkus, mida peab ise kogema, et uskuda.
Küsimus on: miks tahab Donald Tusk tuua sisse nii palju immigrante Saksamaalt?
Ma nägin videoid, kus Saksa politsei räägib sellest, kuidas – ma ei tea, kuidas viisakalt öelda – aga inimesi Aafrikast ja Lähis-Idast proovitakse Poola linnadesse ära paigutada. Nägin Robert Bąkiewiczi selle vastu võitlemas, kuid nad ei anna alla. Miks see toimub?
Sebastian Lukomski: Ma alustaksin sellest, kui lähedane Donald Tusk oli Angela Merkeliga tol ajal, kui Merkel tuli esimesena välja „geniaalse ideega” avada piirid ja tuua Saksamaale sadu tuhandeid migrante üle kogu maailma – vastuseks Süüria pagulaskriisile ja muudele konfliktidele.
Kuid see ei olnud ainult see. Suurem probleem oli selles, et paljud neist migrantidest tulid ilma dokumentideta, sõjast räsitud ja terrorismi ohtlikest piirkondadest. Saksamaa tegi tohutu vea. Ja suurem osa Lääne-Euroopast tegi sama vea.
Poola, nii nagu mina seda alati olen tundnud, on üks turvalisemaid paiku. Seal saab öösiti tänaval kõndida muretult. Naised ja lapsed tunnevad end turvaliselt – see on märk riigi stabiilsusest.
Mina, kes olen kasvanud üles Londonis, näen seda kontrasti väga selgelt. Londonis pidin koolist tulles mõtlema, kuidas vältida röövimist või noaga rünnakut. Poolas selliseid asju ei juhtu. See on teine maailm. Nii nagu sa Washingtoni mainisid – sama lugu.
Miks teeb Tusk seda? Vastus on selge: ta teenib Saksamaa huve. Saksamaa heaoluriik on ülekoormatud. Nad on toonud sisse liiga palju inimesi, nende seas nii paremaid kui halvemaid – ka neid, keda nad tahaksid võimalikult kiiresti riigist välja saada. Ja Saksa poliitik Friedrich Merz, kes on üks Tuskiga lähedasemaid poliitikuid, on tema otsuseid toetanud. Tusk ütleb: „Jah, muidugi me aitame.”
Aga seda tehakse vaikselt, varjatult, ilma seadusandluseta. See algas juba aasta alguses. Ta proovis vaikselt organiseerida migrantide toomist Saksamaa piirilt Poola, väikeste bussidega ja erinevate kanalite kaudu. Kui inimesed hakkasid muutusi linnade demograafias märkama, läksid nad raevu.
Täpselt nagu sa mainisid – Robert Bąkiewicz, üks juhtivaid konservatiivseid tegelasi Poolas, rajas liikumise Ruch Obrony Granic (Piirikaitse Liikumine). See oli tsiviilalgatus, sest nad teadsid, et valitsus on olukorras täielikult süüdi. Valitsus lihtsalt „vaatas teises suunas”.
Bąkiewicz mobiliseeris tuhandeid vabatahtlikke – viis, seitse, isegi üheksa tuhat inimest –, kes oma vabast ajast käisid nädalavahetustel ja õhtuti ise piire valvamas, kuna riik ei kaitsnud enam oma piire. See sai tohutult kuulsaks ka rahvusvaheliselt. See ajas Tuskile, aga ka välisminister Sikorskile ja siseminister Bodnarile tõsiselt viha peale. Nad hakkasid ähvardama, et Bąkiewicz pannakse vangi ja kõik vabatahtlikud, kes droone kasutasid migrantide liikumise jälgimiseks, saavad karistada.
See tekitas Poolas hiiglasliku pahameele. Ruch Obrony Granic on nüüdseks tohutult kasvanud ja iga päev liituvad uued inimesed. See näitab, et kui valitsus on nõrk või töötab välisjõudude huvides, astuvad kodanikud ise kaitsma oma kodumaad. Ja Poola ajalugu näitab, et rahvas teeb seda alati kriisihetkedel. See on ilus näide sellest, mis praegu toimub ja mis edu nad saavutavad.
Robert Bąkiewicz, Karol Nawrocki ja noorte valijate toetus
Mike Calamus: Robert Bąkiewicz, keda sageli võrreldakse Donald Trumpiga, võib olla Poola poliitikas mängumuutja. Tema võimalus saada järgmiseks peaministriks annab paljudele lootust. Washingtonis on ta üks mõjukamaid Poola poliitikuid ning tema mõju võib olla laialdane.
On isegi ootusärevust võimaliku kohtumise ees president Donald Trumpiga. See kohtumine võiks avaldada olulist mõju rahvusvahelistele suhetele. Kuid ärme veel ette rutka. Tuleme tagasi Poola presidendivalimiste juurde, kus tõusvaks täheks sai Karol Nawrocki.
Mis tegi temast nii populaarse isiku?
Sebastian Lukomski: Räägime, mis eristas Karol Nawrockit. Ta oli autsaider, kes võttis finaalvoorus vastamisi Rafał Trzaskowskiga mai põnevatel presidendivalimistel. Tema erilisus peitus tema lihtsas taustas. Ta ei olnud tüüpiline karjääripoliitik, vaid tavaline mees. Tema kampaania meenutas Donald Trumpi 2016. aasta sõnumit – kutset muutusele, lahkumist parteipoliitikast ja naasmist rahvuslike väärtuste juurde.
See narratiiv kõnetas poolakaid. Nawrocki oli Poola Rahvusliku Mälu Instituudi juht, mis tegeleb Poola ajaloo ja pärandi säilitamisega. Tema tugev antikommunistlik hoiak ja Poola kangelaslikkuse rõhutamine mõjusid paljudele sügavalt.
See tekitas usalduse, et ta seisab Poola rahvusliku mälu kaitsel, paljastades kommunistide kuritegusid ja raskeid perioode Poola ajaloos, sealhulgas ka Saksamaa okupatsiooni varjus. Nawrocki rääkis südamest konservatiivse liikumise ja Poola rahvusliku identiteedi eest – väärikus, patriotism, kristlikud väärtused, perekond. Need on asjad, mida vasakpoolsed, eriti radikaalsed vasakpoolsed, Poolas püüavad hävitada. Eelkõige rõhutas ta suveräänsuse teemat, sest näeme, kuidas Tusk müüb kuust kuusse Poola suveräänsust Brüsselile ja Saksamaale.
Nawrocki seisab vastu, öeldes: „Poola on esikohal ja kõik muu pärast seda.” Ta suutis siduda ajaloolise narratiivi ja kaasaegse poliitika, olles samas noor ja peremeelne kandidaat. See andis talle usaldusväärsust ja südamlikkust.
Ta suhtleb palju noorte inimestega, teeb sporti ja toetab sportlikke programme abivajavatele lastele ja noortele. Ta oli ise poksija ja jooksja. See kujundas temast mehe, kes ei ole lihtsalt järjekordne poliitik, vaid aus ja vapper inimene. Valimistulemused kinnitasid, et ta oli suurepärane valik.
Mike Calamus: Kui ma kaarti vaatasin, tundus mulle, et ainult Varssavi ja mõned läänepoolse Poola alad hääletasid liberaalse kandidaadi poolt, aga kõik muu maa hääletas Nawrocki poolt. Kas see on tõsi?
Sebastian Lukomski: Jah, see on sarnane Ameerika valimiskaardiga, mida me näeme pärast presidendivalimisi. Me teame, millised osariigid lähevad vabariiklastele ja millised demokraatidele. Aga kui vaatame maakondade tasandit, on see täiesti punane kaart, väikeste siniste saarekestega. Sama oli Poolas. Eriti ida pool ja väikelinnades oli Nawrocki toetus tohutu.
Esialgne väljahääletus kell 21.00 valimisõhtul näitas isegi Trzaskowskit 0,8 protsendiga ees. Paljud mõtlesid: „Mis nüüd toimub? Milliseid piirkondi on juba loetud?” Kuid siis, kui tulemused tulid sisse, selgus ootamatult, et Nawrocki võitis selgelt. See oli klassikaline linn vs maakond jaotus. Sinu tähelepanek on õige – kaart meenutas Ameerika valimiskaarti.
Mike Calamus: Mida ma märkasin, oli see, et paljud noored valisid Nawrocki. Kuidas konservatiivid suutsid noored enda poole võita?
Sebastian Lukomski: See on tõesti tähelepanuväärne. Me elame ajastul, kus noored pöörduvad vaikselt tagasi konservatiivsete väärtuste juurde. Näeme äärmusliku liberalismi ja woke-ideoloogia hääbumist. Noored hindavad taas päris väärtusi – rahvusriigi suveräänsust, perekonda, traditsioone.
Esimeses voorus saavutas märkimisväärse tulemuse uus parempoolne kandidaat Grzegorz Braun, Euroopa Parlamendi liige, tuntud oma konservatiivsete vaadete ja suveräänsuse kaitse poolest. Tema ja teised parempoolsed kandidaadid tõid valima palju alla 30-aastaseid valijaid.
Noored vaatavad tulevikku – see on suurim erinevus vanemate põlvkondadega. Nad ei taha pärida riiki, mis on allakäiguteel. Nad soovivad Poolat, mis areneb ja kasvab, mitte ei seisa paigal nagu paljud lääneriigid.
Samuti ei taha noored massimigratsiooni. Nad näevad, et Poola on edukam ja turvalisem kui paljud Lääne-Euroopa riigid, kuhu 2007. aastal Tusk’i ajal mindi tööle. Nüüd paljud tulevad tagasi, sest elu Poolas on parem kui Belgias, Saksamaal või Prantsusmaal. See ajab „eurokraate” närvi, aga see tõestab, et konservatiivsed väärtused toovad edu.
Valimispettuste kuulujutud, EL föderaliseerumine ja Tusk
Mike Calamus: Kui olin paar kuud tagasi Varssavis, jälgisin valimisi tähelepanelikult. Märkasin murettekitavaid juhtumeid, näiteks seda, et mõned inimesed hääletasid mitmes maakonnas. Ja enamasti olid need muidugi liberaalid. Kas sa tead midagi suurematest probleemidest nende valimistega?
Sebastian Lukomski: Olin juba 2023. aastal teadlik probleemidest nii hääletamise kui ka häälte lugemisega. See tuli väga lühidalt välja, kuid olukord oli kahtlane.
Vaadates nüüd ettepoole – arvestades, et Poolas toimuvad maikuus presidendivalimised – on konservatiivne liikumine hästi teadlik EL-i sekkumisest teistes riikides. Nad on oma näpud mängus olnud Rumeenias, Saksamaal, Prantsusmaal. Poola oli nende jaoks ideaalne riik, kus proovida manipulatsioone, mis oleksid võinud viia pettusteni liberaalide kasuks. Õnneks oli seekord konservatiivide edu liiga suur, et seda tagasi pöörata.
Kahe nädala eest püüti valimistulemusi veelkord õõnestada ja asi jõudis Poola Ülemkohtusse. Liberaalid väitsid, et justkui konservatiivid oleksid valimisi varastanud – see on klassikaline vasakpoolne narratiiv. Kui nemad midagi keelatut teevad, on see „õiglane”, aga kui konservatiivid võidavad ausalt, süüdistatakse neid kohe pettuses. Me nägime sama retoorikat Ameerikas. Õnneks seekord see strateegia läbi ei läinud.
Mike Calamus: Euroopa Liit, eriti Euroopa Komisjon, püüab muuta EL-i rohkem föderaalriigi sarnaseks. Mida sina näed Donald Tuski ja Poola põhiseaduse osas? Kas ta austab seda või teeb samamoodi nagu teised liberaalid, kellel ei ole seadustest sooja ega külma?
Sebastian Lukomski: Donald Tusk rikub Poola põhiseadust korduvalt ja avalikult. Tal puudub reaalne austus põhiseaduse vastu, sest ta teenib Euroopa eliidi huve – Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi omasid.
See ongi põhiprobleem: keda Tusk tegelikult teenib? Kas ta teenib Poola rahvast ja põhiseadust, mis on Poola valitsemise aluseks? Või liigume me samm-sammult – tegelikult nüüd juba väga kiiresti – Brüsseli ja EL-i föderalistliku süsteemi poole?
See ei ole enam mingi saladus. Juba aastaid tagasi, kui jälgisin Nigel Farage’i ja Brexiti liikumist, oli näha, kui tsentraliseeritud ja autoritaarne see süsteem on. Pärast Brexitit on olukord ainult halvenenud.
EL püüab kaotada liikmesriikide vetoõigust, survestades Ungarit, mis on seni vetot kasutanud. Nende lepingumuudatused on samm radikaalse tsentraliseerimise suunas. Mina näen seda nii: iga impeerium hakkab lagunema, kui see muutub liiga suureks ja ülepingutatuks. EL on samasuguses paanikas, sest nad kaotavad usaldust ja autoriteeti.
Nad üritavad kontrollida, tsenseerida ja „väänata” avalikku arvamust. Näiteks Digitaalteenuste Akt, mida nad reklaamivad kui võitlust valeinfo vastu enne valimisi, on tegelikult viis kontrollida, millist infot eurooplased üldse näevad. Nad tahavad, et igas liikmesriigis oleks neile alluv valitsus, üks digieuroraha, üks armee ja null rahvusriiklikku suveräänsust.
See hävitab Euroopa mitmekesisuse – erinevad riigid, kultuurid ja keeled –, mis on Euroopa tõeline ilu ja jõud. Kuid Brüssel tahab seda kõike suruda ühtseks, korrumpeerunud bürokraatiamasinaks. Sellepärast kaotab EL oma autoriteeti ja inimesed hakkavad vastu seisma. Ja see, mis toimub praegu, on lihtsalt paanika sümptom.
Poola võimalik lahkumine EL-ist
Mike Calamus: Viimane küsimus enne lõpetamist – mis on sinu arvamus? Kas Poola peaks Euroopa Liidust lahkuma?
Sebastian Lukomski: Sada protsenti. Kui sa oleksid seda minult küsinud kümme aastat tagasi, oleksin võib-olla veidi kõhelnud. Ma olen alati olnud tugev euroskeptik, juba ajast, mil elasin Ühendkuningriigis ja jälgisin Brexiti liikumist. Kuid nüüd on vastus täiesti selge: jah, Poola peab lahkuma.
See ei ole enam isegi arutelu koht. Olukord on kriitiline – see on võitlus suveräänsuse eest, küsimus, kas Poola jääb iseseisvaks riigiks või muutub Brüsseli ja Saksamaa kolooniaks. Mina jätkan kindlasti oma töödes ja projektides selle idee toetamist.
Ma usun, et ka teised riigid peaksid seda teed kaaluma. EL laguneb lõpuks nagunii. See algas Ühendkuningriigiga ja Farage’i saavutust tuleb korrata. Brexit oli äratuskell kõigile, kes usuvad rahvusriikide õigust ise otsustada.
Kuid probleem on selles, et Poola valijad ei ole veel täielikult valmis. Hiljutised küsitlused näitavad, et umbes 70% inimestest on EL-iga ikka rahul, sest nad ei taju selle ohtlikkust. See tähendab, et tuleb muuta narratiivi – selgitada, harida ja näidata, mida Brüssel tegelikult teeb.
Me peame rääkima rahva keeles, tõestama, et see, mida nad „Euroopa ühtsuseks” nimetavad, on tegelikult meie suveräänsuse hävitamine. Massimigratsioon, rahanduslik kontroll, valimistesse sekkumine – kõik see on osa suuremast strateegiast. See on kõige suurem oht Poola tulevikule.
Mike Calamus: Nii et loodetavasti räägime sinuga järgmine kord jälle – võib-olla arutame siis, mis toimub Ühendkuningriigis. Suur aitäh sulle, Sebastian.
Sebastian Lukomski: Väga hea, kõlab hästi. Aitäh sulle, Mike. Head aega!
