Eesti on sattunud kriisi milletaolist pole nähtud Nõukogude Liidu lagunemise aegadest saadik. Inflatsioon on saavutanud 20% piiri, mis on iseloomulik ainult Aafrika banaanivabariikidele.
Madalad palgad ja tohutu maksukoormus on viinud sajad tuhanded eestlased olukorda, kus inimesed sõna otseses mõttes peavad sente lugema, et palgapäevast palgapäevani ots otsaga kokku tulla. Kõige nördimapanevam selle juures on paljude allaandlik mentaliteet, kus inimesed on nii muserdatud, et ei jõua olukorra vastu protesteeridagi.
Maksukoormuse poolest on Eesti muuseas maailma riikide tippude seas. Arvestades kokku bensiini aktsiisid, 24% tulumaks, 20% käibemaks, 33% sotsiaalmaks, maamaksud, töötuskindlustus jne jne, jõuame faktini, et palgast kaob üle 70% sissetulekust. Pole ime siis, et isegi keskklassi kodanik rõõmustab selle üle, kui ainult üks kord kuus mõne eriti olulise tähtpäeva puhul perega restorani einestama saab minna, justkui oleks see mingi eriline privileeg.
Maksumaksja ehk Eesti riigile kuuluvad AS Eesti Energias käib aga samal ajal pidu.
Igakuiselt teatab Kaja Kallase lapse isa Taavi Veskimägi uutest kasuminumbritest! Selge huvide konflikt, millest keegi rääkida ei julge.
See mis toimub Eesti energeetikas on kriminaalne. Läbi puukfirmade, rohepettuse ja CO2 turu elektribörsi on tekitatud tühjast kohast äri, millest teenivad ainult ärieliit ja korrumpeerunud poliitikud.
Kes selle aga kõik kinni maksab? Loomulikult tarbija – see sama tarbija, kelle maksude eest on loodud kaevandused, elektrijaamad ja võrgud!
Hetkel maksab niigi vaene Eesti elanik elektri hinda, mis on üks maailma kallimaid. Miks?
Elektri tootmine pole Eestis iseenesest kallis ja toodame seda rohkem kui tarbime – kuid kõik võimalikud maksud, tasud ja börsid tõstavad hinna taevasse.
Tihti on elektri tootmise ja tarbijale müüdava hinna vahe üle kümnekordne.
Tänu Venemaa invasioonile Ukrainas on selgeks saanud, et me ei saa sõltuda oma energiapoliitikas teistest riikidest. Iga hetk võib ju tujukas naaber sulgeda oma kütuse ja gaasi kraanid või survestada meile kahjulike lepingute allkirjastamist.
Euroopas on peagi tulemas üldine energiakriis. Iga riik hakkab kaitsma oma enda turgu, et vältida ulatuslikke elektrikatkestusi. Toodetakse vähem energiat, kui tegelikult vaja on, lisaks elektriautode promomine, mis lisab nõudlusesse juurde vähemalt 20% energiatootmisest. Leevendust ei paku ka rohemarksistide lemmikud – tuulikud, tiivikud ja päikesepaneelid. Nende energia võib olla küll taskukohane, et ilmastikuolude tõttu mitte jätkusuutlikud ja kindlad. Tiivikuid pöörlevad ainult tuulise ilmaga, päikesepaneelid pilvises Eesti kliimas toimivad limiteeritult.
Mis oleks lahendus? Kuna Eestil puuduvad arvestatavad maavarad ja asume külmas Põhja Euroopas – on lahendus ainult üks –
Energiasõltumatus koos odava elektriga! Ehk ongi see Eesti “Nokia” mida me nii kaua oleme otsinud. Loomulikult oleks selleks vaja kogu tänase süsteemi ja mõtteviisi ümberkujundamist.
Kogu Eestis toodetav ja jagatav energia peaks olema ühe riigifirma käes, mis oleks kasumit mitte taotlev ettevõte. Kasumit ei jagata, ainuke omanik on riik ehk maksumaksja. Kogu Eesti elektrimajandust, nii tootmist kui jaotusvõrku, haldaks üks riigifirma.
Kõikvõimalikud puugid jääksid mängust välja. Samuti tuleks elimineerida kõikvõimalikud spekulandid, börsid ja CO2 maksud.
Energiatööstuse usaldamine erafirmade kätte ei toimi imepisikeses Eestis, kus kõik tunnevad kõiki ja toimuvad kokkumängud. Eestis on ju erastamise sildi all alati toimunud ärastamine.
Meil on põlevkivi erinevatel andmetel veel vähemalt 70-100 aastaks. See oleks meile energiasõltumatuse alustalaks. Korraliku tuumajaama ehitus koos planeerimisega võtaks aega kuni 15 aastat ja sellega võiks alustada juba kohe. Asukohaks sobiks Paldiski ju olemasoleva taristu tõttu ülihästi.
Elektri hinna määraks iga nelja aasta tagant Riigikogu pärast valimisi – selleks on ju rahvasaadikud saanud oma mandaadi valijatelt. Odav ja planeeritud elektrihind tõstaks oluliselt Eesti elanike elukvaliteeti ja oleks arvestatavaks stiimuliks äriettevõtetele. Energiamahukad tootmised oleks hea meelega valmis investeerima riiki, kus on madalad energiakulud.
Tavakodanik saaks vabalt ja muretult kasutada elektrit toesoojaks ja valgustuseks – kartmata suurte arvete pärast. Miks mitte kasutada põlevkivi Eesti oma autokütuste tootmiseks ning ka elektriauto soetamine oleks loogilisem.
Mõttetu CO2 maksu asemel tuleks teha midagi kasulikku – selle asemel, et maksta maksu ei-tea-kuhu, võiksime alustada loodusimega, mis on sidunud CO2 miljoneid aastaid – puudega.
Riiklikul tasemel tuleb alustada vabaksjäänud vahenditega puude istutamist igale vabale pinnale, kaasates talunikke ja omavalitsusi – nii saaks entusiastlikud metsakaitsjad näidata oma oskuseid ka reaalses elus, istutades puid.
Eestist saaks selle lihtsa võttega roheline ja energiasõltumatu riik, kus on hea elada. Eesti Eest!
Mike Calamus
EKRE USA osakonna esimees
