Michael Hudson
Esiteks on Hormuzi väin jäänud avatuks. Iraan lubab India, Jaapani ja teiste riikide laevu läbida. Seetõttu pole vaja seda “vabastada”. See ei ole eelseisva USA rünnaku eesmärk. Ja kindlasti ei ole tegemist Iraani tuuma-“massihävitusrelva” taotlemisega. See on alati olnud vaid ettekääne, et tähelepanu kõrvale juhtida USA pikaajalisest plaanist, mis on määratlenud Ameerika Ühendriikide välispoliitikat üle sajandi.
Eesmärk on kontrollida Iraani ja selle taga olevat naftakaubandust – kellel on lubatud seda naftat osta ja kellel keelatakse juurdepääs naftale ja gaasile – ning mis veelgi olulisem, selle naftakaubanduse eksporditulu.
See on USA mängus „viimane“ vallutus globaalse naftakaubanduse kontrollimiseks ja instrumentaliseerimiseks: võtta üle Iraani nafta ja anda see kas üle klientrežiimile (Trump on öelnud, et tahab isiklikult uue valitseja valida) või USA ettevõtetele – ning seejärel kasutada araabia OPECi riikides valitsevat kaost, et sama kontrolli ka seal kehtestada.
Usun, et sel reedel ei kordu finantsturge raputanud ähvardamise ja taandumise mäng, millele järgnesid rahustavad rahulepingud, mis esmaspäeval Dow Jonesi tööstuskeskmises kohati enam kui 1000 punkti võrra taastumisele viisid. Paistab, et tõeline sissetung on peatselt saabumas – mitte Hormuzist, mis oleks enesetapumõte, vaid maapealne rünnak Iraanile koos õhurünnakutega selle energiainfrastruktuurile.
Iraan vastab rünnakuga Araabia OPECi riikide majandusele ja energiainfrastruktuurile, kes toetasid USA sissetungi ja lubasid USA sõjaväel kasutada oma baase oma šeikkondades.
USA rünnakut kavandati ammu enne 2003. aastat, mil Wesley Clark selle välja kuulutas. Trump tegi selgeks, et see „lõplik lahendus“ on peatselt saabumas, kui Omaani vahendaja teatas 28. veebruaril, et Iraan oli – üllatuslikult – nõustunud USA nõudmisega loovutada oma rikastatud uraani varud.
See rahuoht põhjustas USA sõjaväele kriisi. Eesmärgil polnud kunagi mingit pistmist Iraani uraani rikastamisega. See oli alati vaid ettekääne. Isegi nõudmine, et Iraan oma raketid lammutaks, oli vaid ettekääne.
Iraan ei saa USA planeerijate rahuldamiseks midagi teha peale Ameerika Ühendriikide poolt heakskiidetud režiimivahetuse – Iraani „Jeltsini” tüüpi tegelase ametisse nimetamise, mis võimaldaks USA naftaettevõtetel naasta ja taastada kontroll Iraani naftavarude üle.
USA eesmärk on muuta maailm täielikult sõltuvaks oma otsese kontrolli all olevast naftast – mitte ainult naftaallikatest endist, vaid ka naftat tootvate riikide valitsustest.
Eesmärk on anda USA strateegidele võimalus lülitada sisse või välja USA poliitikale vastu seisvate riikide elektrivarustus, elekter, gaas, väetis, valgustus ja küte, saavutades kontrolli energia kättesaadavuse kitsaskoha üle.
Lisaks naftale endale tuleb naftatootmisest saadav eksporditulu laenata Ameerika Ühendriikidele valitsuse ja ettevõtete võlakirjade või aktsiate kujul – aga mitte otseste osaluste kaudu teistes ettevõtetes. Need olid 1974. aasta OPECi lepingu tingimused USA esindajatega.
USA planeerijad mõistavad, et see vallandab globaalse depressiooni, kuna Iraan maksab vastu Araabia šeikkondades asuvatele USA baasidele ja potentsiaalselt kõrvaldab nende valitsevad perekonnad. Ükskõik millist hävingut see OPECile ka ei tähendaks, on see katalüsaatoriks USA võimu haaramisele, kuna USA sekkub ja omastab ka need naftaressursid. Seejärel kontrollib USA kõiki maailma peamisi naftaekspordi ressursse väljaspool Venemaad.
Seejärel saavad nad väita, et päästsid maailmamajanduse Iraani hävitavast mõjust – kasutades samal ajal oma naftakontrolli majandusrelvana, et avaldada survet riikidele, kes on vastu USA välispoliitikale, eriti selle nõudmistele kehtestada Venemaa ja Hiina vastu majandus-, kaubandus- ja rahalisi sanktsioone.
Euroopa ja Aasia riigid ütlevad: “See pole meie sõda.” Aga see ON nende sõda. USA kavatseb isoleerida kõik naftarajatised üle maailma, mida ta ei saa kontrollida.
Ülejäänud maailmal näib olevat kognitiivne dissonants selle USA pikaajalise plaani tohutu ulatuse ja jultunud pahatahtlikkuse suhtes, mille eesmärk on kasutada naftat kogu maailmamajanduse kontrollimiseks nafta- ja gaasisõltuvuse (ja heeliumi) kaudu. Teised riigid ei suuda sellist julgust mõista.
See on nagu 1930. aastate lõpp, kui maailm ei osanud Hitleri plaani ettegi kujutada. Tegutsemata jätmisega selle peatamiseks seavad nad end finantskaosele ohtu, kuna ülemaailmne naftakaubandus on häiritud vähemalt selle aasta lõpuni.
Mind hämmastab endiselt, et huvigrupid, kellel on kaalul sadu miljardeid dollareid, ei sekku Trumpi peatamiseks. Isegi Vietnami sõja ajal oli palju Wall Streeti juhte (nagu George Champion Chase Manhattan Bankist), kes ütlesid, et Vietnami sõda oli halb, kuna see oli “rahaliselt vastutustundetu”. Tänapäeval Jamie Dimonilt ja teistelt seda enam ei kuule.
Ja ma kohtasin 1970. aastate keskel kindraleid, kes sõja vastu sõna võtsid. Tänapäeval seda ei näeks. Wall Streeti ja sõjaväe vahel – ja ka kõigis teistes riikides – valitseb teatav tuimus, justkui ei mõjutaks USA-Iraani sõda nende endi majandust ja ühiskonda.
On nii selge, kuidas see kõik areneb – aga enamiku valitsuste jaoks on ilmselge nii kohutav, et see on muutunud mõeldamatuks.
