Michael Ballwegi avaldus EL-i uue vanusekontrolli rakenduse kohta puudutab praeguse digitaalpoliitika teravat närve. Ursula von der Leyen reklaamib seda lahendust tõepoolest agressiivselt kui “täielikult avatud lähtekoodiga” – termin, mille eesmärk on usaldust tekitada. Lähemal uurimisel selgub aga, et see kujutis on parimal juhul puudulik.

Euroopa digitaalse identiteedi rahakoti osana teeb Euroopa Komisjon oma vanuse kontrollimise lahenduse põhikomponendid avalikult kättesaadavaks. Nende hulka kuuluvad protokollid, rakenduste komponendid ja privaatsust kaitsvad meetodid, näiteks nullteadmiste tehnoloogiad. See „tööriistakomplekt” on tegelikult ligipääsetav ja arendajad saavad seda üle vaadata.

Kuid just siin peitubki kriitika: konkreetne rakendus, mida kodanikud hiljem kasutama hakkavad, ei töötata välja ELi tasandil, vaid pigem üksikute liikmesriikide poolt. Ja nendele riiklikele rakendustele ei kohaldu automaatselt samad läbipaistvusstandardid.

See tähendab, et kuigi nähtavad osad – näiteks kasutajaliides või üksikud krüptograafilised meetodid – võivad olla avatud, jäävad taustal asuvad olulised komponendid potentsiaalselt läbipaistmatuks. Nende hulka kuuluvad eelkõige serveristruktuurid, liidesed valitsuse andmebaasidega ja riiklikud kohandused. Need võivad olla omandiõigusega kaitstud ja seega avalikkuse kontrolli alt väljas.

Ballwegi argument keskendub just sellele vastuolule: EL edastab avatust, kuid pakub vaid tehnilist raamistikku. Tegelik võim andmevoogude ja süsteemiarhitektuuri üle on riiklikel ametiasutustel ja nende partneritel. See loob hübriidsüsteemi – osaliselt avatud, osaliselt suletud.

Kriitikud näevad seda struktuurse riskina. Kuigi nullteadmistehnoloogiad teoreetiliselt tagavad andmete privaatsuse, sõltub nende praktiline rakendamine kogu süsteemi terviklikkusest. Kui taustprotsessid ei ole auditeeritavad, jääb ebaselgeks, kas lubadusi ka täidetakse.

Seega ei ole keskne küsimus mitte see, kas süsteemi osad on avatud lähtekoodiga, vaid see, kas kogu süsteem on läbipaistev ja kontrollitav. Just selles osas on praegu õigustatud kahtlusi.

ELi vanusekontrolli ümber käiv debatt näitab, kuidas poliitiline kommunikatsioon ja tehniline reaalsus võivad lahkneda. Läbipaistvust lubatakse – kontroll jääb killustatuks.

Lõppkokkuvõttes taandub arutelu ühele olulisele küsimusele: mis siin pikas perspektiivis tegelikult luuakse?

Sest vanuse kontrollimine on tehniliselt vaid esimene samm. Kui infrastruktuur on loodud, saab seda hõlpsalt laiendada. Lihtne vanuse tõendamine võib järk-järgult areneda universaalseks juurdepääsuvõtmeks – sotsiaalvõrgustike, meedia, veebiteenuste või valitsuse pakkumiste jaoks.

See nihutab kontrolli tasakaalu. Digitaalse identiteedi haldaja kontrollib kaudselt juurdepääsu digitaalsele ruumile. Samal ajal suureneb oht, et taustal – rahakottide, seadmete ja kasutusmustrite kaudu – luuakse üksikasjalikke profiile isegi siis, kui üksikud komponendid on loodud andmetõhusaks.

Lisaks on olemas struktuuriline probleem: seda tüüpi süsteeme ei ehitata oleviku, vaid tuleviku jaoks. See, mis täna vabatahtliku turvameetmena kasutusele võetakse, võib homme muutuda nõudeks. Ja kuigi poliitilised raamistikud võivad muutuda, jääb tehniline infrastruktuur alles.

Seega pole tegelik küsimus mitte see, mida rakendus täna teha suudab, vaid see, mida see homme võimalikuks teeb.