Kas Platol või Aristotelesel oli õigus?
Valitsemine vajab oskusi ja teadmisi.
Platon leidis, et juhtimine on kunst ja eriala nagu arsti või laevajuhtimine. Demokraatias antakse võim inimestele, kel puudub vastav ettevalmistus, ja tulemuseks on ebapädev valitsemine.
Platon kirjeldas, kuidas aristokraatia muutub timokraatiaks, sealt oligarhiaks, edasi demokraatiaks ja lõpuks türanniaks. Tema hinnangul on demokraatia paratamatuks vaheastmeks türannia tekkele.
Ta arvas, et tõelised juhid peaksid olema filosoofid või targad, kes suudavad valitseda teadmiste, mitte ihade põhjal.
Või eksis Aristoteles oma arvamustega ja politeiaga, kui ta arvas, et ka lihtsatel inimestel on teatud kollektiivne tarkus.
Samuti arvas ta, et kuigi üksik inimene võib olla ebapädev, võib suur hulk inimesi koos (nagu “pidulaud”) teha mõistlikumaid otsuseid, eriti kui neil on seadused ja institutsioonid.
Või, et kui demokraatia on tasakaalustatud seaduste ja mõõdukuse kaudu, võib see olla stabiilne ja õiglane valitsemisvorm.
@@@
“Vaidluses selgub tõde!”
Paraku aga seda ei juhtu, tõde ei selgu vaidluses.
Vaidleja ise lõi vaieldava olukorra ja vaidluse põhjuse.
Vaidleja peab taipama, et igaühel on oma tunnetuslik õigus.
Kas taipad iseenda õigust või võitled vaieldes iseenda õiguse nimel?
Ühes on looming ilma vaidluseta, teises häving. Sul võib olla õigus ka võitlemata.
Pole olemas “väär”, on see, mis ei tule sulle kasuks. Pole olemas ka “õigus”, on sinu vaade sellele. Eksisteerib selge seos sinu mõtte ja loodu vahel. Ise põhjustad oma kogemuse. Põhjus-tagajärg seos. Seega vaidled iseenda loodud tagajärgedega. Ka sina vastutad. Vaidleja otsib õiglust pärast ebaõiget tegu, aga ei käitu kohe õigesti.
Vaidluses on sees negatiivne energia, võitlus. Vaidluses osalejad on kas otseselt või distantsilt seotud energiasildadega. Nad on läbi eetrivälja omavahel seotud enne vaidluse teket, vaidluse ajal ja ka peale vaidluse lõppu. Seega kannavad vaidluses osalejad endaga kaasas negatiivset energiat. Leppimatus, oma õiguse igahinnaline tagaajamine kahjustab kõiki vaidluses osalejaid, aga eriti vaidlejat. Vaidleja muudab tasakaaluenergiat universumis.
Vaidleja mõistmatus, leppimatus, andestamatus, sallimatus, alandlikkuse ja õppetunni mitteõppimise suutmatus kulutab ja kahjustab kõiki.
Sageli on vaidlus palju kulukam leppimisest, oma eluga edasiminemisest.
Vaidluses ei võida keegi, sest vaidlus ei ole arutelu. Justnimelt aru/telu ehk oma aru kasutamine. Aru aga kasutab intuitsiooni ja vaimset teadvust. Vaimse teadvuse seisundis aga ei teki vaidlust kunagi.
Seega ei ole vaidlus arutlemine.
Vaidleja peab harjuma, et ka teisel võib olla ja sageli on õigus. Peame õppima suhtlema, kuulama, oma arvamust julgelt ja vabalt väljendama. Meil igaühel on oma elukogemus ja -ülesanne. Midagi juhtub alati mingil põhjusel, põhjus-tagajärg seos. Sageli on põhjuseks vaidleja varasem looming ja põhitõed. Vaidleja soovib sageli, et oleks tema moodi. Paraku aga on loodus targem.
Vaieldavad olukorrad on märgisüsteem, mida tasub osata lugeda.
Vaidleja kogeb sageli vaieldavaid situatsioone, omab takistustega eluteed, süüdistab teisi iseenda probleemides.
@@@
Vaidlemine ei vii kuhugi.
Et elada hästi, tuleb täna õppida ühise meele saavutamist, teineteise ärakuulamist, andestamist.
Parim viis teada saada tõde ja luua paremat elu on teha seda läbi ausate ning avatud arutelude. Igaühel on omamoodi õigus ja kõigil on midagi tarka öelda. Vahest asjad lihtsalt lähevad halvasti.
Vaidleja peab oma informatsiooni mõtlevalt vastuvõtma ning selle analüüs peaks toetuma mingitele kriteeriumitele, mis tunnistavad selle tõepärasust. Kuivõrd ratsionaalne on vaielda oma tõe võidu nimel?
Õigus on inimese looming, õiglus on jumalik.
@@@
Erimeelsus.
Kas teine arvamus on ikka lubatud? Erimeelsus tekib võrdlemise teel. Võrreldes enda teadmisi ja uskumusi teistega.
Või on tegu fanatismiga, pimesi ühe tõe uskumisega ja teise arvamuse keelamisega?
Vaidleja soovib sageli ainutõe olemasolu. Soovib, et oleks nii, nagu tema heaks arvab.
@@@
Teadmiste ja õigustuste tunnetus.
Millistele allikatele rajab vaidleja oma tõetunnetuse ja teadmiste õigsuse?
Kas vaidleja uskumus on tõde?
Kas vaidleja tõesti põhjendab õigustust või pigem püüab leida õigustust?
Missugused on vaidleja meeleseisundi omadused ja vaimne teadvus?
Mil määral usub vaidleja iseenda õigusesse?
Põhjuste abil saab seletada ja põhjendite abil põhjendada. Tegu on alati oma uskumuse probleemiga. Mil määral on vaidleja põhjused ja põhjendid “tugevamad”?
Kuidas tunnetab vaidleja oma tõde ja kuivõrd aktsepteerib teise tõde? Missugune on vaidleja tunnetuslik määr ehk kui palju ta ise oma tõde või põhjendeid usub?
Igal inimesel on oma tõe tunnetuslikkus ehk epistemoloogia, millest ta kas või ebateadlikult lähtub. Vaidleja tõetunnetuse teadlik valimine nõuab mingil määral filosoofia ja loogika tundmist, vaimsel teadvusel olemist ja vaimset tarkust.
@@@
Targem annab järele!
Vaidlus kahjustab alati mõlemat osapoolt, kulutab mõttetut ressurssi, mida kunagi tagasi ei saa.
Eriti mõttetu on vaielda tasulise vahemehe (juristi) kaudu.
Vaimselt tark inimene aga ei lasku vaidlustesse. Kuigi, kui keegi soovib temaga vaielda, tuleb tal end kaitsta.
@@@
Vaidleja pole demokraatlik.
Demokraatiaga peab tegelema igaüks. Inimene peab harjuma sellega, et ka teisel võib õigus olla. Ja sageli ongi. Peame õppima suhtlema, kuulama, oma arvamust julgelt ja vabalt väljendama. Igaühel on oma elukogemus ja -ülesanne.
Vaidluses on alati osapooled ja mõlemal on õigus. Lisaks on vaidlusalune situatsioon lihtsalt programm, mida vaidleja endas pidevalt edasikannab, kogedes elus erinevaid takistusi, õnnetusi, juhtumeid.
@@@
Vaidlemise võitluse hind.
Kui soovid kättemaksu oma kannatuste eest ja soovid teistele kohta kättenäidata, siis oled eksiteel – soovid end õigustada. Aga see pole lahendus. Hind kujuneb väga kalliks. Lisaks ajakulule tekib ka tervisekulu, rahakulu, DNA ja epigeneetika muutumine, energiasildade kahjustamine, ühtsuse tasakaalutus.
Igaüks arvab, et tal on õigus. Arvab seda iseenda hetkelise mõtte ajel. Me muutume pidevalt. Hoida kinni oma vanadest tõekspidamistest on vale, sest me areneme pidevalt. Pole olemas ainuõiget.
On olemas arvamus hetkelisest õigest. Ehk sellest, kes sa oled ja kuidas sa asju näed. See sõltub väärtushinnangutest ja sellest, kes sa praegu oled. Arenedes märkad ka teiste õigust ja hakkad vähem vaidlema ning oma suuremat tõde ja õigust taga ajama.
Vana tõde võib tunduda mugav, aga tegelikult algab elu muutumisest ehk arengust.
@@@
Vaidleja
-
õpib kogu elu ega leia rahu
-
on alati õigus ja temaga ei ole mõtet vaielda
-
näeb ja teab, et ajalugu kordub tsüklitena ja eluteel on pidevalt “märgid”, mis viitavad takistustele eluteel. Tal tuleb pidevalt kellegagi vaielda
-
ilmub alati välja kõige ebameeldivamal ajal ja moel
-
on koostanud palju oma tõetunnetusele vastavaid reegleid, mida ta järjekindlusega püüab rakendada ja teistele pealesuruda
-
vabastab end vastutusest ja ajab oma jonni rumala järjekindlusega
-
soovib vaielda kohtutes, kulutades ressursse
-
ei mõista, et tema vaidlemise alus võib – ja sageli tekitab – suuremat kahju, kuna see, mida ta tegi ja mõtles, ei vasta sageli tegelikkusele ja ta on ise selles süüdi
-
koostab lõputul hulgal kirju ja kaebusi, mõistmata oma rolli probleemi tekitamisel
-
teab/tunneb, mis on õige, aga lollusest ei muuda midagi – nii on tema arvates turvalisem, õigem, mugavam, harjumuspärasem. Ta tahabki vaielda
-
põhjustab kannatusi ja kannatab ka ise oma tegemiste tõttu, aga ikka jätkab vaidlemisega
-
on etteaimamatu, tal puudub autunne ja taipamine
-
kahjulikkus ja võimekus on väga suur
-
tekitab kahju sageli ise kasu saamata, samas lootes teiste heakskiidule ja ajutisele kasule
Vaidleja ei taha tunnistada, et ta võiks veel uurida ja taibata. Lolliga aga pole mõtet vaielda…
-Dr. Meeme Mõttus, facebook
