Paljud Uudis.net külastajad on kindlasti märganud, et platvorm ei täida enam oma kunagist ülesannet – teha statistikat sotsiaalmeedia populaarsuse põhjal uudistele, olgu selleks peavoolumeedia või alternatiiv.
Veebruaris kirjutasin ma artikli „SUUR LUGU! Mario Maripuu – avameelselt Eesti vastupanuliikumisest!“ ning vahetult pärast seda see juhtuski – Uudis.net-is statistikat enam ei kuvata. Ma ei oska öelda, kas see on seotud minu avameelse pihtimusega artiklis rahvale, millist rolli Uudis.net meediamaastikul täidab, või on tegemist juhusega. Kuid ajaline kokkulangevus on märkimisväärne.
Uudis.net-is oleme ka varasemalt märganud, et just Eestis toimuvate sündmuste kajastuste puhul on sama asi juhtunud – olgu selleks mõni meeleavaldus või valitsuse rumal samm, mis pälvib meedia turmtuld.
Mis tegi Uudis.net-i eriliseks?
Uudis.net-i tegi eriliseks see, et tegemist oli kasuliku tööriistaga kõigi jaoks – nii peavoolumeediale kui alternatiivmeediale. Populaarsed artiklid said lisaks sotsiaalmeedia tähelepanule ka täiendavat võimendust sellelt platvormilt.
Uudis.net-i looja on Jevgeni Pšenitšnikov, kes on omanik ka Rate.ee ja Flirtic. Nüüd tekib küsimus – kes on Jevgeni sõrmed sahtli vahele lükanud, et ta nii tegutseb? Sellisel juhul langeb täielikult ära võimalus, et „ups – unustasin saiti jälgimast“.
Platvorm, mis on olnud oluline statistika jälgimisel kõigi meediaväljaannete jaoks – ning mille tähtsust looja ja tema meeskond väga hästi teavad – ei kao lihtsalt juhuslikult. Sellisel juhul juhuseid ei ole olemas.
Kas juhus või sihilik sekkumine?
Kui eeldada, et käsk tuli pärast minu artikli avaldamist „ülevalt“ ning Jevgenile öeldi, et nüüd tuleb pistik seinast tõmmata ja jätta meediaväljaanded ilma harjumuspärasest statistikast, siis räägib see vaid üht: alternatiivmeedia on oma võidukäiguga ületanud peavoolumeedia.
See näitab, et kuigi Uudis.net oli kasulik ka peavoolule, oli selle tegelik väärtus suurem just alternatiivmeediale, kes on tõusnud peavoolust ettepoole.
Selline võimalik samm on kahetsusväärne ning viitab sellele, et kasutatakse kõiki vahendeid, et kodanikkonda ja alternatiivmeediat piirata ja vaigistada. Sellest kumab läbi autokraatlik riigikord, mis ei oma enam rahva toetust ning püsib võimul vaid varjatud jõustruktuuride toel.
Muidugi on olemas ka võimalus, et nii „süvariik“ kui Uudis.net teevad pärast minu artiklit vigade paranduse ja taastavad varasema olukorra, et tõestada avalikkusele, et ma eksin. Võib-olla tõesti – aga vähemalt olen ma sel juhul aidanud taastada harjumuspärase normaalsuse.
Eesti meediapilt laiemalt
Kui liikuda edasi Eesti peavoolumeedia kajastuse ja objektiivsuse juurde, siis on olukord tõepoolest kehv. Mitmed ajakirjanikud ja eksperdid – olgu need Saksad, Kalmused, Lained või teised, lõpetades Lutsari ja Jolleriga – on sisuliselt läbi kukkunud.
Samamoodi ka peavoolumeediat mõjutavad struktuurid nagu STRATCOM ja sellega seotud algatused nagu Propastop, samuti erinevad „uhhuu“ grupid, podcast’id ja nende tegijad.
Nad kõik on otseselt või kaudselt seotud rahastusega, mis pärineb näiteks Open Society Foundations, Rockefeller Foundationi ja varem ka USAID kaudu.
Täna, kus globaalne narratiiv on muutumas ja mitmel pool räägitakse varasemate sündmuste – sealhulgas koroonapandeemia – kohta üha avatumalt, hoiab Eesti peavoolumeedia endiselt kinni vastupidisest käsitlusest, justkui ülejäänud maailm eksiks ja Eesti teaks ainsana tõde.
See tähendab, et hoitakse kinni valest – ja seda maksumaksja raha eest.
Samal ajal karjub alternatiivmeedia rahvale tõde näkku, toetudes ka näiteks USA-s tehtud paljastustele, kuid peavool kas vaikib või jätkab sama joont.
Selline käitumine võib teatud määral olla lubatav alternatiivmeediale, kes rahastab end ise – annetuste või reklaamitulu kaudu. Kuid riikliku toe peal olevate meediaväljaannete puhul on selline tegevus lubamatu.
Kui maksumaksja raha eest levitatakse teadlikult eksitavat infot, siis võib seda käsitleda riigivastase tegevusena.
Sellised meediamajad ja nende võtmeisikud peaksid kandma vastutust, kui nad õõnestavad Eesti Vabariiki ja selle rahvast. Pidev „Kremli-kaardi“ kasutamine on muutunud farsiks ning ei veena enam rahvast.
Iga päev, mil rahvale valetatakse olukorras, kus üha rohkem inimesi saab sellest aru, süvendab usalduskriisi. Selline olukord ei saa kesta lõputult.
Vaikus või vastupanu?
Mina näen, et see saab kesta vaid seni, kuni me vaikime.
Mina olen tegutsenud alates 2019. aastast ning tänaseks on tekkinud ring inimesi, keda saan nimetada vastupanuliikumiseks. Kuid meid on vähe.
Kus on ülejäänud Eesti?
Kui ütlesin lahti oma riigist ja nimetasin end põlisrahva esindajaks, oli palju neid – ka minu enda sugulasi –, kes nimetasid mind reeturiks.
Aga küsin taas – kus te olete nüüd, kui RMK laastab metsi ja kui selgub, et meie põlevkivivarudest on kadumas aastakümnete jagu ressursse?
Rahvale valetatakse, riiki varastatakse, aga need, kes sellele vastu astuvad, saavad vastu pead.
Võib-olla tõesti – see rahvas ei väärigi seda maad, seda riiki ega iseseisvust?
Sest selle eest seista ja vastutada suudavad vaid vähesed.
Mario Maripuu
Rõdali kihelkonna taasasutajaliige, läänlane
Plaan B ümarlaua liige
eestieest.com toimetaja ja saatejuht
Mario Maripuu: Mis on juhtunud uudis.net-iga?*** What Has Happened to Uudis.net?
