Paljud on mulle pahaks pannud ja ka põlisrahva liikumisele, et nad tunnistavad, et neil pole riiki. Ja see on ka üks suur põhjus, miks mulle meeldib olla põlisrahva osa, sest saan öelda, et olen tegelikult vaba. Inimene, kes peab ennast eestlaseks ja selle riigi osaks, peaks hakkama mõtlema, millist eesmärki täna see riik täidab – mille osa nii hirmsasti soovitakse olla?
Eesti Vabariik, kui see 1918. aastal loodi, sai võimalikuks üksnes toonaste põlisrahvaste maade tahtest, milleks oli: Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega – Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus eesti rahvas suures enamuses põliselt asumas.
Täna, kus ollakse taas ühe võõra liidu mõjuvõimus ning mille direktiivid on ülemuslikud meie oma vabariigi põhiseaduse suhtes, ei saa me nimetada, et see riik kuuluks enam meile. Täna oleme me seisus, et sama hästi oleks võinud laulva revolutsiooni ära jätta ja istuda NSVL-is edasi – erilist vahet poleks olnud. Ei kuulunud toona see riik meile ja ei kuulu ka täna see meile. NSVL-i lagunemine tegi paratamatult selle ajaakna, kus meil oli võimalus tõesti oma päris riik teha, kuid selle kaaperdasid kiiresti endised NSVL-i võimurid ja hakkasid kohe seda vaba kooslust nügima uude okupatsiooni, kus siis ise mugavalt ära elada rahva kulul, selleks erilist midagi tegemata – olla niinimetatud eliit, kes valitseb orirahva üle.
Täna on kõik riigi kodanikud tähistatud ID-koodiga ning nende vabadusi ja mitte-vabadusi reguleerib seesama riik, mis mängib demokraatiat ja selgitab kogu kodanikonnale, kui vabad nad on ja kuidas ilma selle süsteemi ja riigita oleme rahvusena kadunud. See on meelega loodud illusioon, et see orirahvas hoiaks sellest hirmuga kinni.
Täna on riik nagu Titanicu filmis – põhja minemas – ja peaminister kui reelingust kinni hoidev preester loeb temast kinni klammerduvatele eestlastele viimast palvet õndsast paradiisist, kuhu kohe-kohe saabutakse. Kõige hullem on see, et klammerduvad inimesed ei julge lahti lasta ning hoiavad sellest kinni viimase minutini, mil tegelikult paradiis ei saabugi. Selle asemel, et ise vabadus luua, klammerdutakse surmava illusiooni külge.
Minule kõige naljakam on see, et liberaalne režiim on lubanud rahval määratleda ennast 120 sooga, aga kui hakkad ennast määratlema vaba inimesena ning tunnustama oma iidset põlisust ja ütlema süsteemist lahti, oled kohe põlualune – kas pole mitte groteskne?
Ja just selle pärast on põlisrahva liikumine see inimeste kogum, kes saavad aru, mis tegelikult on vaba riik ja vaba rahvas ning mida tegelikult tähendab vaba inimene.
– Mario Maripuu, Rõdali kihelkonna taasasutajaliige, läänlane
Mario Maripuu: Miks põlisus on vabadus?*** Why Indigeneity Is Freedom?
