Palju on mind mõtlema pannud Eesti tegelik kaitsevõime ja siseriiklik julgeolek. Et sündmusi reaalselt endale ette kujutada, pead eeldatavad tekkivad olukorrad võimendama äärmuseni, et saada tegelik sündmuste kulg ja tekkiv olukord. Seda on toonitanud ja tänaseks võib öelda, et aastaid Elvis Brauer minu juhitud podcastis “Lihtsalt & Keerutamata”.
Sündmused, mis Eestis aset leidnud on, tõestavad, et meil puudub tegelikult igasugune kaitsevõime ning raha on tuulde loobitud relvatöösturitele suurte loosungite saatel, vastu saamata midagi. Sellest tulenevalt annan ma oma nägemuse, mis hakkab toimuma, kui meie elektritaristut rünnatakse selliselt, et jaamadest jäävad järgi vaid kraatrid ja neid pole võimalik enam taastada, vaid tuleks uued nullist ehitada.
Üle-eestiline elektrivõrk on väga tundlik pingete kõikumisele. Arutasime seda teemat ka elektriinsener Andres Saukasega “Tehnokraat” saadetes korduvalt ja kui ohtlik oli see protsess tegelikult, kui meid ühendati Venemaa võrgust lahti. Pinge suurem kõikumine oleks võinud tuua esile “blackout’i”, kus kogu Eestist kaob vool ja uuesti tööle kogu võrku saada on suur peavalu. Aga kui meil kaob näiteks üks põhijaam täielikult, tekitab see ahelreaktsiooni kogu Eesti elektrivõrgus ja ainus, mis meid hiljem päästaks, oleks minna üle saartalitusele ja generaatorimajandusele.
Generaatorimajandusele üleminek tähendaks ka seda, et meil hakkab vaja minema massiliselt diiselkütust või bensiini. Kuid kütet on meil täpselt nii palju, kui meil varudes ja jaamade mahutites on. Ilma elektrita on ka nende kättesaamine raskendatud. Teiseks, kui meie jaamu on juba massiivselt rakettidega rünnatud, tähendab see ka seda, et riigis kuulutatakse välja sõjaolukord. Samuti Venemaa sellist rünnakut läbi viies lõikab väga suure tõenäosusega läbi Suwalki koridori, et Baltikumil puuduks kaubaühendus Euroopaga ja jäädaks blokaadi. Samuti sõjaolukorras sulgub meie õhuruum ja laevaliiklus tsiviilotstarbel. Läänemeri läheb sisuliselt lukku.
Tänases olukorras, kus suurem rõhk on kriisiolukordade lahendusel pandud vabatahtlikkusele ja Kaitseliidule, kukub süsteem suure tõenäosusega kokku, sest paraku need vabatahtlikud on ju tegelikult samas paadis kannatanutega, kes peavad samuti oma pere ja kogukondi päästma. Järele jäävad siis palgalised politseinikud ja päästeteenistus, kuid kuritegevuse ja marodöörluse tõusu tõttu on ka need institutsioonid ülekoormatud. Juba täna, kus pole kriisi, on nad alamehitatud ja riik kärbib, kus saab – mida siis veel kriisist rääkida! Jah, osa Kaitseväest tuuakse tänavatele abiks turvalisust tagama, kuid see on vaid käputäis, sest suurem rõhk on piirikaitsel Venemaaga.
Meil riigis on tehtud palju vigu ettemõtlemata, mis saab kriisiolukorras. Tooksin kaks välja ja nendeks on väikepõllumajanduse äratapmine ning sellega linnastumise soodustamine ja sõltuvus toiduainetööstustest, ning massiimmigratsioon, kus meil paigutatakse linnadesse üle saja tuhande võõra, kellel pole sidet ei selle maa ega rahvaga. Elektri kadumisel toidupoodidest sõltuvuses olevad inimesed ei ole suutelised pikalt neist toitu ostma, sest sularaha on vähestel käes ja pangakaardiga ostmine kestab vaid seni, kuni suudetakse tagada makseterminalidele elekter ja internet – kui seda ei suudeta, on ainsaks maksevahendiks sularaha. Samuti poed ei suuda ennast varustada, kui kaubaühendus on Euroopaga lõigatud ja sõltutakse ainult riiklikest varudest.
Minu hinnangul suudab riik 1–2 kuud blokaadi tingimustes toimida enam-vähem normaalselt, aga kui lõppeb kütus, toit ja vesi, läheb lahti põrgu – ja just linnades. Kortermajad upuvad reovette, vee ja toidu puudus ajab inimesi poode rüüstama. Võõramaalastest tekivad getod, kes ellujäämise nimel on valmis tapma ja neid üldse ei huvita, sest nad on lõksus võõras riigis võõraste inimeste keskel, kellega neil puudub kultuuriline ja keeleline side. Rünnatakse politseijaoskondi ja Kaitseliidu staape, et saada relvi. Poed rüüstatakse ning pered, kes ei suuda ennast kaitsta või ei ole suutelised linnast põgenema, tapetakse ressursi saamise eesmärgil, milleks on toit ja vesi. Igasugune materiaalne väärtus kulla, hõbeda või raha näol kaotab väärtuse. Hinda läheb toit, vesi ja kütus generaatorite tarbeks.
Talve saabudes hakkavad inimesed otsima elamuid, kus on ahjukütte võimalus – see tähendab massilist väljarännet linnadest maapiirkondadesse ja see tähendab ka seda, et tekkinud getodest saavad suure tõenäosusega röövjõugud, kes rüüstavad külasid.
Täna, kus on rahuaeg ja kõik toimib, kuid meil on teada eeldatav stsenaarium ning tegelik riigivõimekus oma inimesi kaitsta – ehk see on minimaalne, kui mitte olematu. Linnades olevad inimesed peaksid otsima koostööd küladega, kes kriisiajal tagaksid neile toidu ja vee ning vajadusel annaksid talvel peavarju ja kaitset. Külad eeskätt peaksid mõtlema läbi oma kogukonna kriisiplaani ja organiseeruma. See tähendab seda, et külavanemast saab kriisiajal “külakindral”, kes jagab ära vastutusalad ning teostab relvastatud kontrollpunktid küla sisse- ja väljapääsule. Kõikides majapidamistes peaks olema generaator, toiduvaru keldrites (omakasvatatud köögiviljad), küttepuud jne.
Hästi suurt rõhku panen ma täna külakogukondade vastastikusele koostööle, kus kriisi ajal on võimalus omavahel varusid vahetada. Samuti tuleks täna luua külade vahel alternatiivside võimalus, sest kriisi ajal, kui puudub üleriigiline elekter, kaob ka tsiviilside (mobiilside ja internet). Üleriigiliselt jääb domineerima Kaitseväe side, mis luuakse Kaitseväe poolt ja tarbeks, kuid mis on kättesaamatu tavakodanikule.
Täna õnneks on Eestis rahvaliikumisi, kes mõtlevad juba sellele stsenaariumile ning peavad plaani, kuidas edasi – nt Kunglarahvas ja ka Põlisrahva liikumine nendega koos, kuid me ei saa kellegi eest midagi ära teha, vaid siin peab kogu Eestimaa rahvas jalad kõhu alt välja võtma ja organiseeruma.
Selline kirjeldatud olukord ja stsenaarium on kõige reaalsem Venemaa-poolne käik, kus luuakse nn Stalingradi blokaadi taoline olukord, et survestada riike enda diktaadile kuuletuma. Samuti on see üsna mõjus ja ka turvaline samm Venemaa jaoks, kuna allutatav rahvas kriisis tapab ennast ise, ilma sõjaliselt sekkumata. Kuulasin Riigikogu istungil Mart Helme kõnet, kus ta mainis, et ca 50% rahvast soovib lahkuda, kuna toimub Eesti venestamine ja massiimmigratsioon. Mõnes mõttes on tal õigus, kuid kõige suurem põhjus on selles, et inimesed tunnetavad, mis hakkab toimuma, kui eelkirjeldatud sündmus peaks aset leidma. Eesti rahvas on kaitsetu ja lageda taeva all ning kollapsi oodata ja pöidlaid keerutada on igaühe isiklik vastutus tuleviku ees.
Hea Eesti rahvas, täna on see ajaaken, kus on valikud – kas minna ära Vahemere riikidesse või hakata tegutsema!
Mario Maripuu
Rõdali kihelkonna taasasutaja liige, läänlane
