Ma poleks iial uskunud, et ühe Facebooki postituse tõttu hakkab mind ähvardama ja suukorvistama Kaitseliit – organisatsioon, mille liige olen olnud alates 2002. aastast. Seda enam, et oma esimeses pöördumises ei puudutanud ma Kaitseliitu kui organisatsiooni üldse.
Ometi saabus esimene kiri juba kolm tundi pärast Facebooki postitust. Seal väideti, et mu postitus olevat „riigivastane“ ning et ma olen pildil kaitseväe vormis. Kirjal puudus nimeline saatja – see oli edastatud üldiselt malevkonna nimel. Jätsin sellele reageerimata, lootes, et ehk on tegu lihtsalt nende poolse, meeltesegaduses tehtud apsakaga. Minu üllatus oli suur, kui viis päeva hiljem saabus uus kiri – sedapuhku juba maleva pealiku kohusetäitjalt –, ajal, mil postitus ja pilt olid oma ühiskondliku mõju juba saavutanud, jõudes sadade tuhandete inimesteni läbi Facebooki, alternatiivmeedia ning ka Viru Meedia kajastuse.
Kui ma teaks, et ähvardused Kaitseliidust välja visata on pelgalt juhtkonna rumalus, võiksin käega lüüa. Kuid kuna selles on selgelt tunda ka kollaborantide hõngu, otsustasin, et rahvas peab sellest kuulma.
Et tänast olukorda mõista, tuleb vaadata tagasi 1939. aasta baaside lepingule, toonaste kollaborantide tegevusele ning 1940. aasta Pätsi otsusele Kaitseliit üldse laiali saata. See otsus ei sündinud üle öö, vaid oli massiivse mõjutustöö tulemus – täpselt nagu täna teeb seda liberaalne režiim taasiseseisvunud Eestis.
-
aastale järgnesid küüditamised, vangilaagrid ja mahalaskmised – kaitseliitlased ja nende pered leidsid end Siberist, vangilaagrist või silmsidemeis seina ääres. Just seetõttu ei osutatud okupatsioonile sõjalist vastupanu: kaotati sisevaenlasele.
Kui 17. veebruaril 1990 Kaitseliit Kalle Elleri juhtimisel taasasutati, eeldati, et selle sammuga ei kordu 1940. aasta sündmused enam kunagi. Paraku on organisatsioon taas astumas samasse ämbrisse – kas teadlikult või oma rumalusest. Kollaborandid kaaperdavad institutsiooni ning selle kaudu hakatakse teenima mitte rahva ega riigi, vaid võõraid poliitilisi huve. Toona NSV Liidu, täna Euroopa Liidu huve.
Neumarksistide ja sorosfašistide plaanid on täna teised – Siberit neil enam võtta pole –, kuid meetodid on tuttavad. Tänane riik allub EL-i diktaadile ja hoiab Kaitseliitu kaitseministeeriumi kaudu lühikese rihma otsas. Rahva omakaitse on allutatud anastavale süsteemile. Kõik, kes organisatsiooni sees sellele süsteemile vastu hakkavad, represseeritakse.
Liikmelisusest on saanud takistus võitluses sisevaenlase vastu. See ongi Kaitseliidu täieliku riigistamise tulemus. Minu hinnangul on karjuv tõsiasi, et sellisel kujul ei teeni Kaitseliit enam rahva huve, milleks ta algselt loodi.
Rumalus või poliitiline tellimustöö?
Kas Kaitseliidu poolne käitumine on laus rumalus või kollaborantlik poliitiline tellimustöö ülevalt? Igal juhul on see äärmiselt kõnekas.
Kaitseliit vajab kommunikatsioonijuhti – ja kiiresti!
Kas organisatsioon strateegiliselt üldse adub, mida ta teeb, või täidetakse lihtsalt tuimalt käske? Kes kurat on teie kommunikatsioonijuht? Te hakkate suukorvistama ja põlve otsas tingimusi looma inimesele, kes on rahvusvahelise alternatiivmeedia tegelane ning on Facebooki postitustega jõudnud mitmesaja tuhande inimeseni. Te ähvardate teda 24 tunni jooksul organisatsioonist välja heitmisega, lootes, et ta ei reageeri ja täidab lihtsalt teie nõudmised.
Tule taevas appi!
Aga mis oleks saanud siis, kui ma poleks olnud enam Kaitseliidu liige? Mida te oleksite siis teinud? See juhtum on silmiavav näide kompetentsi puudumisest, kus organisatsioon tulistab oma rumalusest iseendale jalga.
Kaitseliit on vabatahtlik sõjaline organisatsioon. Riigi kriisiolukorras võib juhtuda – ja juhtubki –, et liikmed teevad riigivastaseid poliitilisi avaldusi just vormis. Mõnikord on see ainus ja õige viis riiki korrale kutsuda, kui riik ei teeni enam oma rahvast.
Sellisel juhul ei ähvardata ega represseerita. Sellisel juhul kuulatakse.
Kirjades väideti, et Kaitseliitu ei huvita minu poliitilised vaated ning et probleem olevat vaid vormikandmise reeglite rikkumises (keelatud on esineda ja sõna võtta Eesti Vabariigi Valitsuse vastaste sõnavõttudega Kaitseväe välivormis), kuid mind suukorvistades astus Kaitseliit ise poliitikasse.
Minu jaoks ei ole vorm pelgalt rõivas sõjamängude mängimiseks. Vorm on viimane rõivas, mida kannab inimene, kes võtab vastutuse oma riigi, rahva ja iseenda eest.
Vabatahtliku kaitseliitlasena osalesin ma virtuaalses rünnakus sorosfašistide ja neumarksistide vastu, kes on täna kaaperdanud meie riigi – täpselt nagu 1940. aastal tegid seda kommunistid.
Ja küsimus jääb õhku: milline oleks olnud riiklik repressioon, kui ma ei kuuluks Kaitseliitu ja oleksin siiski selle pildiga esinenud?
Vastus sellele küsimusele ei puuduta enam ainult mind. See puudutab kogu Kaitseliitu, Eesti riiki ja rahva õigust omakaitsele.
PS! Vahetasin Facebooki postituses pildi ja jään ootama kollaborantide uusi käike.
Mario Maripuu
Rõdali kihelkonna asutajaliige, läänlane
