Täna mõtlen, kui kaugele on võimeline veel meie poliitiline olukord Eestis minema? Meie riik on sisuliselt pantvangis globalistliku nukuvalitsuse poolt e-valimiste kaudu. Võimulolijad hoiavad oma võimust kinni nui neljaks – kas või oma rahva elu hinnaga.
Kuulates Mike Calamuse ja Oleg Ivanovi podcasti, saan ma täiesti selgelt aru, et kui olukord jõuab sinnamaani, kus Venemaal oma riigi julgeoleku huvides ei jää muud üle, kui lükata oma piirid vastu Läänemerd, et hoida ära rünnakud riigi vastu. Ja mis veel hullem – selleks annavad mitmed meie riigi juhid ise põhjuse: alates Venemaa tükeldamise jutust kuni ideeni paigutada Eesti territooriumile tuumapomm.
No tule taevas appi – kas selline ongi meie välispoliitika?!
Miks ei võeta Ungarist eeskuju? Kõik on ju mustvalgelt kirjas infoajastul, kuidas tegutseda – spikerda või maha, kui muidu ei oska! Aga EI – meie ajame Venemaa suhtes vaenulikku poliitikat ja ronime USA-le seebita perse!
Uskuge mind – suurriigid teavad, kuidas poliitika käib, ja litse ei salli keegi. Täna võib olla tore, aga hiljem on tulemus teada. Viiekas värvlivahele ja suunatakse uuele kliendile.
Saan aru, et mu väljaütlemised on labased ja mõnel juhul šokeerivad, kuid elu on mulle ajajooksul palju näidanud. Tänane geopoliitika, kus rahvusvaheline õigus ei maksa punast krossigi, meenutab mulle aega, kui verinoore poisina sai isa kaudu gängsteritega koos aega veedetud. Väga kõva õppetund, mis annab mulle ka täna suurepärase võimaluse poliitikat just sedasi võrrelda.
Aga midagi pole teha – Eesti on täna ennast mänginud prostituudi rolli, selle asemel et olla väärikas riik ja uhkus oma regioonis. Paraku oleks selline areng eeldanud riigimehelikku juhtimist juba vabariigi algusaastatest. Seda ei juhtunud – pigem asendus vabadus kiiresti kokku varastatud varade nautimisega ning võimule pääsenud rakendasid kiiresti röövkapitalismi.
Rahvas, kes ei jõudnud nii kiiresti kahmata ja positsioone haarata, langes orjastaatusesse, et ülal pidada uut aadelkonda – neid, kes olid kiiremad, taiplikumad ja osavamad varastamises ning tõstsid end orjade seast orjapidajateks.
Siin kohal ma mõtlengi – kui kaugele meie riik sedasi jõuab? Rahvas on mandunud lödipükstest massiks, kes täna korraldab põllumajandusministri taktikepi all traktoristide proteste, et ta siis sülekoer süles saab teha promopilte, samal ajal „seisab maaelu ja Eesti eest“. Lihtsalt masendav!
Kuhu me sellisena rahvana jõuame, kui me ei suuda võtta vastutust oma riigi ja rahva eest? Vastutus tähendab ka valmisolekut surra oma põhimõtete eest!
Kas tänased lumehelbekesed üldse teavad, mis on riigimehelikkus ja põhimõtted? Ning mida tähendab nende eest vastutuse võtmine oma riigi ja rahva nimel?
Nii kaua, kuni seda ei suudeta, oleme riigi ja rahvana geopoliitiline prostituut.
Võite lugeda kas või huultelt.
Mario Maripuu, Rõdali kihelkonna taasasutajaliige, läänlane
