Kui mure kodukoha saatuse pärast kasvab hiigelsuureks, tahaks seda kangesti jagada. Ütleb ju vanasõnagi, et jagatud mure on pool muret.
Sarnane mure on paljudel piirkonna elanikel pannud mõtted liikuma teemal „elu võimalikkusest maal“. Muret tunnevad omad ja võõrad, endine kauaaegne koolijuht, armsa kodukooli töötajad, lapsevanemad, vilistlased, ettevõtjad ja külalised, kes meie koolis käinud.
Kauplused, kultuuriasutused ja raamatukogud on juba ammu väiksematest küladest kadunud. Kodukoha kool näikse olevat viimaseid õlekõrsi, mis on piirkonda jätnud ja juurde toonud noori peresid.
Vähe tahad, üldse ei saa
Siinkohal on ehk paslik edastada kauaaegse Lõpe kooli hinge Ellen Laanesoo mõtted: „Ajalool on komme käia mööda spiraali ja sama toimub ka hariduspoliitikas. Praegu on teravalt päevakorrale kerkinud koolivõrgu ümber korraldamine ja nii ka meie vallas, kuid ega selles midagi uut ei ole, sest koole on aegade jooksul suletud, taas avatud või reorganiseeritud pidevalt. Mida see endaga kaasa on toonud?“ Ellen on kirja pannud kogu pika ja keerulise protsessi, mida oli vaja läbida, et avada uuesti Lõpe kool. Ja ta lõpetab sõnadega:
„Oleme oma hariduselu spiraalis sealmaal, et jälle on päevakorras küsimus, kuidas edasi. See ei puuduta ainult Lõpe kooli, sest vahepealse aja jooksul on meie piirkonnas nii taas avatud kui ka jälle suletud Oidrema ja Tarva koolid. See on toonud kaasa üksjagu segadust ja midagi võiks ju kogukonna elus olla ka stabiilset. Tõin meelega välja kõik need raskused, mida pidime läbima enne põhikooli litsentsi saamist – see oli aastatepikkune ja järkjärguline kujunemine. Miks on nüüd äkki tarvis ühe otsusega kool maa pealt, sõna otseses mõttes, pühkida? Raha ei ole haridusvallas kunagi piisavalt olnud, kuid kuidagi ikka on hakkama saadud.“
Tema siiras soovitus on leida kompromisse. Seda ju möödunud aastal Lõpel tehtigi. Olime valmis loobuma viimasest kooliastmest ja nõustusime plaaniga kolida kool ja lasteaed nn kogukonnamajja. See kõik sai kirja ka hariduse arengukavasse, mis kinnitati oktoobris 2022. Nüüd, mõni kuu hiljem, selles igal juhul sulgemise valguses meenub juba lapsepõlves kuulud ütlus:“ Palju tahad, vähe saad. Vähe tahad, üldse ei saa“. Siis, kuuskümmend aastat tagasi olid ajad ja valitsused teised. Praegu on meil „oma Eesti“, kuid ikka peab keegi oma ülemvõimu näitama ja rahva tahtest üle sõitma. No tõesti! „Tere perestroika , demokraatia…“, nagu ütleb laulurida.
Suures koolis kvaliteetsem haridus?
Sulgeme jah pisikesed maakoolid, kus lapsed on nagu üks perekond, kelle vanemad teavad üksteist ja õpetajatel on võimalus vanemal nööbist haarata ning vastupidi. Kus lapse piimahammas kujuneb kogu seltskonna õhkamisobjektiks ja vanem saab operatiivselt pildi hambata jäänud tirtsust.
Paneme kinni need koolid, kus talvine lumi ergutab laste fantaasiat nii, et nad kaevavad igal vahetunnil klassitoa akna taga „viinamarjapeenraid“. Kus õpetajad viivad kogu klassi enda poole klassiõhtule, ühendades selle siis kelgumäel lustimise või kinokülastusega.
Paneme kinni need koolid, kus iga viimne kui õpilane teeb kaasa jõulunäidendis, mille õpetajad ise on kirjutanud, lavastanud ja kujundanud. Kaotame ära need kohad, kus kõik õpilased teavad, mis on mardipäev ja kes Tahma Toomas ning et toit ei tule ainult supermarketist. Muidugi teavad nad sedagi, mida tähendab halloween.
Tulevik on noorte päralt!? Tulge maale ja edendage ettevõtlust! Kuid kas see noor, kes sunniviisiliselt on oma kodusest koolist õrnas eas minema sunnitud, ikka soovib siia tagasi tulla. Kümme aastat ja meil on veel rohkemates külades tühjad majad, kus õhtu hakul ükski valgustatud aken kojutulijat ei oota.
Kas me tahame oma lapsed viia sinna, kus vallaisadel ja meie valitud otsustajatel sobib kooli pidada? Rebida lahti juured maast, mis toidab, hoiab ja maandab. Juba praegu ei jätku meil vaimse tervise tohterdajaid. Miks peaksime leppima otsusega, mida meie ei teinud?
Argumente väikekoolide sulgemiseks on kõlanud mitmeid. Lõpe kooli õpetaja Merike Pikkmets on öelnud „Nii mõnegi otsustaja suust oleme kuulnud, et suuremas koolis on kvaliteetsem haridus. Keegi aga ei oska vastata, millega nad seda kvaliteeti on mõõtnud. Vastan siis ise: kvaliteet ongi see, kui õpetaja jõuab iga pisikese inimeseni, olgu mure või rõõm milline tahes. Suurtes koolides kahjuks on mõni laps sageli vaid väike nupuke paljude hulgas ja murega üksi.“ Lapsevanem Anne Vaikla meenutab ja on tänini tänulik kunagisele matemaatikaõpetajale, kes „poisile numbreid pähe ajas“.
Meie kooli lapsevanem on tegelikult kogu eelneva jutu pannud paari lausesse. Mirjam Kustov: „Koolis õpetatakse lapsi lugema. Aga sellest tähtsam on õpetada lastele mis loeb. Siin, Lõpe koolis sellega just tegeldakse. Meie lapsed loevad, see kogukond loeb, see kool loeb. Meie loeme!
Kogukond on otsustanud otsida õiglust kohtust.
Allikas: Maaleht
