Iisraellased teavad, kuidas tänavatele protestima minna; on aeg meil astuda vastu juutide vägivallale palestiinlaste vastu.
Ilana Blumberg
Hiljuti veetsin päeva Jordani orus pärast seda, kui olin kuid jälginud uudiseid Läänekaldal eskaleeruva surmava vägivalla kohta. Need rünnakud on muutunud õudsel moel mõrvarlikuks, mitte ainult haavavaks. Minu teada panevad vägivalda suures osas karistamatult toime mägedest ja taludest pärit juudi noored, kes kuulutavad uhkusega, et nende eesmärk on muuta piirkonna palestiinlaste elu nii põrgulikuks, et nad lahkuvad vabatahtlikult oma maalt, et see saaks „juudi maaks“.
Soov vabastada Läänekallas ja Jordani org araablastest (mis meenutab mulle lapsena õpitud natside eesmärki: „juudivaba“, vaba juutidest), mida taotletakse vägivalla ja hirmuga, on vastuolus kõigega, mida ma juudi päritoluga tean.
Piirkonnas käies šokeeris mind palju asju, mida ma ei teadnud.
Vaesuse ulatus
Nendes rünnatud taludes elavad palestiinlased äärmises vaesuses. Nad elavad ajutistes telkides. Nad peavad lambaid või peavad lambakarja. See on elu ellujäämise äärel. Nad tahavad, et nende lapsed käiksid koolis, kuid elutingimused Iisraeli armee kontrolli all oleval alal muudavad selle sageli võimatuks. Üks ema rääkis mulle, et viis last peavad Zoom-tundide jaoks jagama ühte mobiiltelefoni – kui üldse levi on. Mõned selle piirkonna karjased tahavad ja asunikud tahavad neile keelata vabaduse ajada oma lambaid üle praeguse maantee, et nad saaksid karjatada juudi klanni poolt endale kuulutatud lopsakatel karjamaadel.
Palestiinlased on muutumas…
…aetud oma õigusjärgselt maalt tule, püssirohu, sadistliku loomade tapmise ja veelgi hullema ähvardustega. Nägin mahajäetud alasid, inimtühje, nagu poleks seal kedagi kunagi elanud. Hamam Al Maliahis, mida ma külastasin, pidasid juudi iisraellased minu külastusele järgneval hommikul inimtühjas kohas jumalateenistust. Sotsiaalmeediasse postitati video, milles tähistati maa tagastamist ismailiitide käest juutide kätte.
Inimesed laulsid Halleli, mälestades nii paasapühade lõppu kui ka oma öist „võitu“. Mõni päev hiljem lammutati küla väike koolimaja. Kõik sees olev, sealhulgas heebrea laste pildiraamat „Dirah Lehaskir“ („Korter üürile anda“), mille araabiakeelne tõlge oli tehtud, hävis. Teisel pool tänavat asuv sõjaväelaager teatas, et ei näinud midagi.
Meie seas on kangelasi.
Väike vähemus juudi iisraellasi on sügavalt mures juutide vägivalla pärast Palestiina karjaste ja nendega solidaarselt seisvate juudi iisraellaste vastu. Veelgi väiksem vähemus juudi iisraellasi on veelgi rohkem mures, nii et nad on valmis tundide kaupa rohelistel küngastel kõndima, lambaid karjatades ja neid valvavat armeed vaadates. Mõned neist inimestest elavad Jordani orus ja usuvad, et see maa võib meid kõiki vastu võtta. Nad on seal oma elu veetnud, riiki ja selle rahvast armastanud ja teeninud ning on võtnud oma missiooniks palestiinlaste kaitsmise, keda nad peavad oma ihu ja hingega naabriteks. Nendega on liitunud ka teisi üle kogu Iisraeli. Vabatahtlikud ilmuvad vahetustega, päevast päeva ja ööst öösse, tänamatu ülesande täitmiseks, ilma juudi riigi toetuseta. Liiga sageli peksavad ja viivad ka nemad haiglasse oma kaaskodanikud Iisraelis – need asunikud, kes ei pea neid enam “vendadeks” või “õdedeks”, vaid “vaenlasteks”.
* * *
Peaks mainima, et kartsin minna Jordani orgu, et liituda selle tuuriga Jordani oru aktivistidega (tuntud ka kui kaks hallipäist, ilmastiku poolt räsitud Iisraeli kibutsi liiget ja väikest Iisraeli naist kortsus naha, terava keele ja kõigile kartulikrõpsudega). Kartsin autot juhtida ajal, mil Iraanist ja põhjast langesid raketid ja kartsin olla kahe tunni kaugusel kodust, kus olid mu lapsed. Kartsin, et teismelised asunikud ründavad või arreteerivad mind millegi eest, mida ma ei oleks tohtinud näha (sõjaväeauto peatus meid lambaid karjatamas vaatamas) või et satun ohtlikku olukorda. Kartsin, et alahindasin piirkonnas valitsevat ohtu. Ma tean Iisraelist piisavalt, et teada, et vahemaad on lühikesed ja et põlevad ja tule all olevad kohad olid minu sihtkohast vaid mõne minuti kaugusel.
Samal ajal tean, et Jeruusalemm, Jordani org, Läänekallas, Gaza sektor, Kirjat Shmona ja Ramat Gan on lühikeste vahemaade tõttu tihedalt seotud. Meie elutingimused ei ole samad – vastupidi –, aga see tähendab, et peame olema teadlikud, et miski ei peatu pealesurutud või kujuteldava piiri juures. Me kõik elame selles terrori ja vägivalla maailmas, olenemata sellest, kas me seda sellisena tajume või mitte.
Selle osariigi kodanikuna on kõik need kohad teatud mõttes minu kodud. Mitte omandiõiguse, vaid vastutuse mõttes.
Seega Itamar Ben Gviri lähenemine, mis teeb kõigile selgeks, kellele riik kuulub – kelle käes on võim –, ei täida oma eesmärki. Suveräänsus ei tähenda, et võimul olevad saavad kedagi sundida, rõhuda, vigastada või tappa. Suveräänid kannavad ka vastutust.
Kui me tahaksime minna tänavatele, nagu me tegime, et nõuda oma valitsuselt pantvangide vabastamist, siis saaksime seda teha. Suurtes kogustes. Iisraeli lippudega. Siltidega. Ikka ja jälle. Mõned iisraellased teevad seda, kuid nende arv piirdub tavaliselt sadade, aeg-ajalt tuhandetega. Muidugi saab igaüks, kes soovib, nendesse kohtadesse tulla, ise näha ja kohapeal juudi iisraellasi ja palestiinlasi toetada (vt organisatsioone Bnei Avraham ja Jordan Valley Activists, mis pakuvad hea meelega giidiga ekskursioone ja otsivad vabatahtlikke).
Tänavatele minek ei garanteeri valitsuse vastust. See on väga ebatõenäoline. Pantvangide puhul ei reageerinud see Iisraeli rahva häälekale ja järjekindlale enamusele, vaid pelgalt Trumpi diktaadile.
Aga kui me läheksime tänavatele, nagu peaksime ja saame, siis kuuldaks iisraellaste sõnumit kogu maailmas ja kogu Iisraelis: me ei salli rassistlikku vägivalda kui juudi suveräänsuse väljendust. See oleks algus.
