President Joe Biden tahab, et inimesed teaksid, et ta näeb surnud muudatusi. Vahetult enne ametist lahkumist teatas Biden, et meil on 28. muudatusettepanek, hoolimata sellest, et see suri ratifitseerimisprotsessis aastaid tagasi.
Mitte pärast filmi “Kuues meel” pole olnud jubedamat hetke. Parafraseerides filmis Cole Searit, ei näe Biden neid põhiseaduslikes kirstudes, vaid “Kõnnib ringi nagu tavalised [muudatused]. Nad ei tea, et nad on surnud.” Seda ei tee ka Biden.
Biden ootas vahetult enne ametist lahkumist, et hellitada demokraatliku partei kõige petlikumaid elemente, teatades ühepoolselt, et võrdsete õiguste muudatus on nüüd osa põhiseadusest. Farsilist hetke võimendasid seejärel sellised tegelased nagu senaator Kirsten Gillibrand (D., N.Y.) rõõmustades ja naistele valelikult öeldes, et nad võivad nüüd minna kohtusse ja jõustada muudatusettepaneku, et taastada sellised asjad nagu abordiõigused.
Selle veidra grupifantaasia käivitas järgmine avaldus:
“Kooskõlas oma vande ja kohustusega põhiseaduse ja riigi ees kinnitan seda, mida ma usun ja mida kolm neljandikku osariikidest on ratifitseerinud: 28. parandus on maa seadus, mis tagab kõigile ameeriklastele seadusega võrdsed õigused ja kaitse, olenemata nende soost.”
Neid nimetamata tsiteerib Biden selle absurdse väite toetuseks kümneid “põhiseaduse eksperte”.
Bideni viimase hetke avaldus on jubedam kui film, sest see nõuab mitte ainult lahkumist põhiseaduslikust protsessist, vaid ka reaalsusest. Vaatamata sellele, et Biden kandideerib demokraatia eestvõitlejaks, lükkab ta lihtsalt kõrvale asjaolu, et ERA-d ei ratifitseeritud, nagu justiitsministeerium, erinevad kohtunikud ja tema enda arhivaar vaid nädalaid tagasi selgeks tegid.
Isegi varalahkunud kohtunik Ruth Bader Ginsberg kuulutas muudatuse surnuks.
Arhivaar Colleen Shogan selgitas hiljuti, et ei tema bürool ega Valgel Majal pole volitusi muudatusettepanekut ühepoolselt avaldada ega ratifitseerimistähtajast loobuda:
“2020. aastal ja uuesti 2022. aastal kinnitas USA justiitsministeeriumi õigusnõuniku büroo, et kongressi poolt ERA-le kehtestatud ratifitseerimistähtaeg on kehtiv ja jõustatav,” kirjutas ta. “OLC jõudis järeldusele, et tähtaja pikendamine või eemaldamine nõuab kongressi või kohtute uusi meetmeid.”
“Seetõttu ei saa Ameerika Ühendriikide arhivaar võrdsete õiguste muudatusettepanekut seaduslikult avaldada. Rahvusarhiivi juhtidena järgime neid õiguslikke pretsedente ja toetame põhiseaduslikku raamistikku, milles tegutseme.”
Põhjus on lihtne. Selle aluseks olev argument on täiesti naeruväärne.
Nagu ma olen varem kirjutanud, on ERA surnud kui Dillinger.
ERA ratifitseerimise tähtajaks määrati 22. märts 1979, mis andis seitse aastat aega, et saada nõutav heakskiit kolmveerandilt riikidest ehk 38 riigilt. Ta ei suutnud seda teha. Veelgi hullem on see, et neli osariiki – Nebraska, Tennessee, Idaho, Kentucky – tühistasid oma varasemad ratifitseerimised ja viiendik, Lõuna-Dakota, kuulutas oma ratifitseerimise kehtivuse lõppevaks, kui ERA-d 1979. aasta tähtajaks vastu ei võeta.
Kentuckyl oli ka lisaprobleem, sest selle demokraatide leitnantkuberner pani veto resolutsioonile, millega tühistati ratifitseerimine, kui kuberner oli linnast väljas. Artiklis V räägitakse aga ratifitseerimistest riigi seadusandjate poolt.
Nimelt ei lisatud pikema perioodi jooksul ühtegi riiki. Isegi kui eeldada, et neid viit riiki saab lugeda hoolimata hääletustest nende ratifitseerimise tühistamiseks, oli ERA-l siiski kolm riiki puudu, kui see teisest tähtajast mööda läks.
Demokraadid rõhutasid seejärel, et osariigid ei saa oma hääli tühistada isegi enne ratifitseerimise lõpuleviimist. Niisiis, demokraadid ja tollane president Carter lihtsalt pikendasid tähtaega 30. juunini 1982. Kuid 1981. aastal otsustas föderaalne ringkonnakohus kohtuasjas Idaho v. Freeman, et kongress ei saa ERA ratifitseerimistähtaega pikendada. (Ülemkohus peatas hiljem selle määruse, kuid kuulutas seejärel asja vaieldavaks.)
2021. aastal otsustas föderaalkohtunik Rudolph Contreras, et arhivaaril oleks olnud “absurdne” tähtaega eirata ja ratifitseerimata muudatus ühepoolselt põhiseadusesse lisada. Apellatsioonkaebuses lükkas üksmeelne DC ringkonnakomisjon tagasi Illinoisi ja Nevada kaebuse, et arhivaarile tuleks anda korraldus ERA avaldamiseks, leides: “Riikide argument, et ettepaneku klausel sarnaneb seaduseelnõu mittetoimiva eelklausliga, on ebaveenev … sest kui see oleks nii, siis ei toimiks ka ratifitseerimisviisi täpsustamine meie rahva ajaloo igas muudatuses.”
Mitte miski sellest ei lähe korda demokraatia kaitsjatele, kes ignoreerisid nendes osariikides antud hääli ning jätsid kõrvale põhiseaduslikud tähtajad ja menetlused. Harvardi õiguse professorid Laurence Tribe ja Kathleen Sullivan jooksid kolumni, kus kuulutasid “ERA on nüüd seadus!”, justkui võimendamine ja hüüumärgid muudaksid selle kuidagi tõeks. (See on sama Laurence Tribe, kes teatas, et Trumpi süüdistatakse endise asepresidendi Mike Pence’i mõrvakatses ja et seadus on selge “ilma igasuguse kahtluseta, väljaspool mõistlikku kahtlust, ilma igasuguse kahtluseta”).
Nimelt ei andnud Biden arhivaarile täidesaatvat korraldust, nagu paljud aktivistid soovisid. Põhjus on lihtne: Valge Maja teadis, et seda saab kohtus vaidlustada ja see variseb kohtuliku kontrolli all kiiresti kokku. Nad eelistaksid, et Biden kuulutaks Caesari sarnaseks, et meil on uus muudatusettepanek ja käsitleks seda faktina.
Deklaratsiooniga andis Biden oma partei radikaalsetele vasakpoolsetele “viimase täieliku pühendumuse mõõdupuu”. See oli kurnav ja ausalt öeldes haletsusväärne hetk presidendile, kes on praegu ametist lahkudes üks vähem populaarseid presidente.
Tema tegevus ERA-s on just see, miks teda peetakse “läbikukkunud” presidendiks. Biden on alati ohverdanud põhimõtte hetkepoliitika jaoks. See oli osalustrofee, mis anti aktivistidele, kellel puudus igasugune sisu või alus. See on ka põhjus, miks valijad nägid Bidenit suurema ohuna demokraatiale kui Trump.
On jahutav mõelda, et Biden tegelikult usub seda ja näeb surnud muudatusettepanekuid Valges Majas ringi kõndimas. Lõppude lõpuks on insides kirjeldanud Valget Maja viimastel päevadel kui virtuaalset “surnukuuri“. Kuid tõde võib olla veelgi hirmutavam: ta lihtsalt ei hooli. Ta näeb surnud muudatusi lootuses taastada elu oma pärandile. Mõlemad aga kuuluvad nüüd corpus mortuuse ridadesse.
* * *
Jonathan Turley on Shapiro avaliku huvi õiguse professor George Washingtoni ülikoolis. Ta on raamatu “Asendamatu õigus: vaba kõne raevuajastul” autor.
