Michael Every poolt Rabobankist
Neljapäev oli turgudel keeruline päev enne tänast tähtaega, mil USA pidi Iraani tuuma-, raketi-, drooni-, sõjatööstus- ja režiimiobjektide pommitamisest loobuma ja hävitama selle elektrivõrgu, mis võib potentsiaalselt katkestada elektritootmise terveks põlvkonnaks ning algatada Iraani vastuse laiema piirkonna elektri-, vee- ja energiainfrastruktuuri vastu.
Seda tausta arvestades pidasid mõned TACO liikmed loogiliseks, et Trump pikendas tähtaega seejärel esmaspäeval, 6. aprillil kella 20.00-ni EST, sest „läbirääkimised on käimas ja hoolimata valeuudiste meedia ja teiste vastupidistest ekslikest väidetest lähevad need väga hästi“. Kas see on tõsi, kas Trump teeb enne eelseisvat rünnakut valeväiteid või õhutas ta turge lihtsalt mahapääsu otsides?
Toetades „ettetehingu“ seisukohta, nihkub Iisrael režiimi ründamiselt sõjalis-tööstuslike sihtmärkide poole ning naaseb ööpäevaringsete rünnakute juurde, hoolimata uskumatust koormusest, mida see oma pilootidele ja hävitajatele avaldab. Siiski on ka teisi logistikast tulenevaid loogikaid.
Iraani ametlik seisukoht on, et USA ettepanek sõda lõpetada on „ühekülgne ja ebaõiglane“. Tõepoolest, Iraani uued äärmuslikud juhid nõuavad kiiret tegutsemist tuumapommi saamiseks ning Al Arabiya andmetel värbab riik juba 12-aastaseid lapsi Teherani kontrollpunktidesse ning kasutab režiimi sihtmärkide ümber tsiviilkilpe. Iraan väidab ka, et Jeemeni huthid võivad lõigata ära Saudi Araabia nafta, mis voolab Iraani Punase mere varutorustikust ja võtta sihikule peamise kaubatee Aasia ja Euroopa vahel.
Väidetavalt valib Pentagon läbirääkimiste ebaõnnestumise korral „viimase löögi“ variandi. On tugevaid viiteid sellele, et kui USA oma rünnakuid suurendab, liiguvad AÜE ja Saudi Araabia koos temaga kaitsepositsioonilt rünnakule, mis muudaks piirkondlikku dünaamikat – nagu ka nemad, ei saa pärast ebaõnnestumist „koju minna“. Täna hommikul tuli ka uudis, et USA võib saata täiendavalt 10 000 maaväge – ja enamik neist vägedest võib saabuda alles järgmiseks nädalavahetuseks, vahetult enne uut esmaspäevast tähtaega. (Pange tähele ka seda, et 1991. aasta Esimeses Lahesõjas saatis USA oma tippajal 650 000 sõdurit ja 2003. aasta Teises Lahesõjas umbes 450 000 sõdurit.)
See langus on aga osa loogikast, miks USA tegutseb – nii Iraani tuumaohuga tegelemiseks kui ka peamiste kaubatarneahelate kontrolli säilitamiseks, kuni see veel võimalik on. Tegelikult on teatatud, et USA plaanide hulka võib kuuluda Iraani peamiste naftavarade arestimine, olgu selleks siis strateegilised saared Hormuzis või Khargi naftakeskus. Trump teatas eile, et USA kontrollib Iraani naftat, nagu ta de facto teeb Venezuela üle. Kui USA vallutaks väina suudme, võiks see lukustada Iraani nafta, lämmatades režiimi, samal ajal kui teised saaksid sealt välja, ehkki teatava tule all.
Lühidalt, sõda pikendatakse vähemalt 6. aprillini, kuna finantsajakirjandus kirjutab: „24 päeva katastroofini: Trumpi uus tähtaeg ei muuda naftašoki matemaatikat“. Selleks ajaks on juba enne sõda merel olev nafta ära kasutatud, mis paljastab tõelise tarnešoki. Samal ajal on Ukraina rünnakud võtnud 40% Venemaa naftaekspordi mahust, eile toimus rünnak Vene naftat vedavale Türgi tankerile ja suur tsüklon sundis just Austraalia veeldatud maagaasi tarnimise sulgema. Vietnam ja Filipiinid paluvad Jaapanil neid oma naftavarudest aidata. Oodata on rohkem selliseid palveid.
Meil on ka segased geopoliitilised šokid, mis kajavad ka pärast sõja lõppu. Trump kritiseeris NATOt Iraani „lojaalsustesti“ läbikukkumise pärast ja näib flirtivat alliansi taas mahavõtmisega, hoolimata peasekretär Rutte ütlusest: „NATO on Trumpi ajal turvalisem.“ Euroopa nõuab endiselt: „See pole meie sõda.“ Trump vastas sõna-sõnalt: „Ukraina ei ole meie oma.“ Ometi on see nii, nagu Venemaa tunnistab, et aitab Iraani sõjaliselt, nagu Iraan on Venemaad seni võitluses aidanud… ja nagu Saksa Relvajõudude Assotsiatsioon kutsus üles valmistuma sõjamajanduseks.
Lisaks energiasektorist tulenevatele on selged ka potentsiaalsed geoökonoomilised šokid. Kuigi Euroopa Parlament kiitis eile USA kaubanduslepingu heaks, vältides USA ähvardust kasutada veeldatud maagaasi eksporti majandusrelvana, oli selles siiski reservatsioone. Uuendatud leping lubab selle peatamist, kui: (1) USA õõnestab lepingu eesmärke või diskrimineerib ELi ettevõtjaid – mis tähendab, et erinevate sektorite puhul ei saa kehtestada kõrgemaid tariife, mida USA kavatseb nõuda; (2) kui USA ohustab liikmesriikide territoriaalset terviklikkust – mis hõlmab Gröönimaad, kuhu USA tõenäoliselt pärast Diego Garcia fiasko Ühendkuningriigiga naaseb, Hispaania piirangut Pentagoni õhuväebaasi kasutamisele seal ja mõnede ELi riikide keeldu USA lennukitel neist üle lennata; (3) kui USA rakendab majanduslikku sundi – mis on majandusliku riigikorralduse puhul alati risk.
Tähelepanuväärselt ja loogiliselt võttes on mõned täheldanud nn patriootide paradoksi, kus isegi Trumpi paremäärmuslikud Euroopa liitlased keelduvad toetamast tema ELi kaubanduslepingut. Nagu varem rõhutatud, on ajalooliselt just see põhjus, miks neomerkantilistid ei ühine: nad kõik tahavad nullsummakaubandusmängus võita. Tundub, et kõik poliitilised pooled näevad Euroopas mõningaid asju ühtemoodi. Saksamaa plaanib, kuidas USA-le kaubandussõjas kahju teha, kuigi neil puudub eskalatsiooni domineerimine netoeksportijana; ja kantsler Merz tegi just ettepaneku sõlmida uus kaubandusleping Hiinaga, kes toetab Venemaad Ukraina vastu, kuigi Brüssel lükkas selle tagasi.
Lisaks üritab Kanada peaminister Carney luua „suurt Trumpi-vastast liitu“, et „päästa maailmakaubandus“. Nagu Politico kirjutab, „hauduvad ligi 40 riiki plaani WTO päästmiseks või kui seda ei õnnestu päästa, uue korra loomiseks“. Ilma USA ja Hiinata? EL ja Ühendkuningriik on sügavalt sõltuvad USA-st (ja Hiinast); Kanada piirneb USA-ga ning Peruu, Tšiili ja Mehhiko asuvad Donroe doktriini territooriumil; Jaapan on USA jaoks oluline ja äsja liitu lubanud liitlane; Austraalia ja Uus-Meremaa sõltuvad täielikult USA kaitsest ja juurdepääsust eurodollarite laenudele; ning Brunei, Singapur, Vietnam ja Malaisia asuvad Hiina naabruses. (Nagu Hiina just ähvardas Mehhikot kaubanduslike kättemaksumeetmetega seoses oma uute 50% imporditollimaksudega.)
See on turgude jaoks juba niigi palju, mida nad peaksid täna (seedima) püüdma. Samas on vaja lisada, et Finance’i andmetel näitab USA riigivõlakirjaturg pinge märke, kuna Iraani sõda tekitab turbulentsi – kui probleeme on, siis neid on peaaegu kõikjal; üha rohkem FOMC liikmeid muretseb sõja võimaliku mõju pärast USA majandusele, kuna OECD hinnangul võib inflatsioon ulatuda kuni 4,2%-ni; Fedi esindaja Miran väidab, et keskpank võiks oma bilanssi kärpida kuni 2 triljoni dollari võrra „ilma igasuguse tururahutuseta”; ja president Trumpi allkiri ilmub paberdollaritele, mis teeb temast esimese ametisoleva presidendi, kes seda näeb.
See, kas see viimane uudis on dollari jaoks hea või halb, nagu nii palju muud meie ümber, sõltub lõpuks selle sõja tulemusest Iraani vastu.
Loodetavasti tuleb vaikne nädalavahetus – sellist pole meil juba tükk aega olnud.
