Kuidas Brüssel loob “desinformatsiooni vastase võitluse” ettekäändel infokontrolli süsteemi.
Lekkinud Euroopa Komisjoni dokument paljastab, kui kaugele on Brüssel juba tsentraliseeritud infosüsteemi loomisel jõudnud. Ametlikult on uue “Demokraatliku Vastupanuvõime Keskuse” eesmärk kaitsta Euroopat Venemaa ja Hiina desinformatsioonikampaaniate eest. Praktikas loob see aga püsiva raamistiku tsensuuriks, narratiivide haldamiseks ja poliitiliseks mõjutamiseks – mida koordineeritakse otse ELi peakorterist.
EL-i tsensuuriprojekti uus keskpunkt
Eelnõu kohaselt peaks kavandatavast keskusest saama Euroopa keskus, mis:
- Narratiivi jälgimine
- Desinformatsiooni definitsioon
- varajase hoiatamise süsteemid
- hõlmab liikmesriike ja kandidaatriike
- edastab teavet Euroopa ametiasutustele
Ursula von der Leyen esitles projekti osana „demokraatia kilbist“ – termin, mis juba viitab sellele, et tegemist pole ainult kaitse, vaid ka kontrolliga. Keskus on mõeldud koostööks riikidega, kes soovivad EL-iga liituda, ja isegi „sarnase mõtlemisega partneritega“, mis tähendab de facto NATO riike nagu Suurbritannia.
Faktikontrollijad ja mõjutajad poliitiliste vahenditena
Kuid see plaan läheb veelgi kaugemale. EL soovib:
- luua „sõltumatu” faktikontrollijate võrgustik
- Luua ELi mõjutajate võrgustik, mis tugevdab Brüsseli liini valimiste, kriiside ja hädaolukordade ajal.
- Sotsiaalmeedia kaudu teadlikult elanikkonna seas narratiivide loomisele
Sellega institutsionaliseerib EL esmakordselt ametliku süsteemi, mis määrab, milline teave on seaduslik ja milline mitte.
Ettekääne: Venemaa, Hiina ja “narratiivide sõda”
Brüssel õigustab oma tegevust teisikuveebisaitidega, Hiina-meelse veebimeediaga ja väidetavate küberoperatsioonidega, näiteks Rumeenias toimunud valimiste tühistamisega. Need näited toimivad poliitilise hoovana püsiva infomanipulatsiooni infrastruktuuri loomiseks.
Kuid oluline on see, et EL ise määratleb, mis on desinformatsioon. Kriitilised küsimused, eriarvamused ja ebasoovitavad poliitilised seisukohad võivad seega igal ajal liigituda “manipuleerimise” kategooriasse.
Demokraatlik paradoks
Aparaat, mis väidab end kaitsvat demokraatlikke protsesse, loob endale võimu reguleerida infomaastikku. Just seda kritiseerivad arvukad meediateadlased:
see, kes kontrollib infot, saavutab poliitilise mõjuvõimu, mis ulatub kaugemale traditsioonilisest valitsustööst.
Keskne küsimus jääb lahtiseks.
Samal ajal kui EL rahastab „sõltumatuid faktikontrollijaid“ ja maksab „tasuta mõjutajate“ võrgustikule, tekib kõige lihtsam, kuid oluline küsimus:
Kes tegelikult faktikontrollijaid kontrollib?
Ja veelgi otsesemalt öeldes:
kui mõjutajatele ja arvustajatele makstakse – see, kes maksab, see käsib.
Selle projektiga ei loo EL kaitsekilpi, vaid pigem instrumentide kogumit, mille abil saab kontrollida narratiive, marginaliseerida teisitimõtlejaid ja kujundada poliitilisi diskursusi vastavalt ELi tegevuskavale.
Kokkuvõte
Desinformatsiooni vastase võitluse varjus on tekkimas üleeuroopaline süsteem, mis teeb just seda, mida ta väidab end takistavat: kontrollib teavet. Lava on seatud tsentraliseeritud ELi narratiivi jaoks. Nüüd on küsimus vaid selles, kui kaugele Brüssel on valmis minema – ja kui kaua avalikkus on valmis pealt vaatama.
