Minu nn „sõbrapäeva“ postitus jäi nüüd päevakese hiljaks.
Ma tegelikult pole üleüldse nende importtähtpäevade suur austaja, aga sedapuhku viskan üles ühe väikese mõttekoha küll.
Kuna mäletan 90-daid ja Eesti algust üsna hästi… kõike seda ühtehoidvust ja tunnet vabadusest ja seda üleüldist meeleolu, siis kogu see kommerts, mis tänase sõbrapäevaga kaasas käib, paneb mõtlema, et kuhu kõik see ehe kadus?
Mis on saanud eestlasest, et selle sõbraliku ja toreda inimese asemele on tekkinud kari kiuslikke pealekaebajaid ja tonnide viisi ärapanijaid, kes mölisevad ja mõnitavad… ehivad ennast võõra riigi lipuga ja kiidavad takka igasugu vikerkaarevärvilistele jälkustele.
Mis nihe on peas toimunud, et ära on unustatud loomulik ja looduslik ning selle asemele on tulnud loosungid „Meil on ikkagi 21. sajand“, „Igal ühel on oma tõde“ ja kes nõus pole… on küll putinist, küll homofoob.
Ei ole…
Ei ole ei homofoob ega ole ka putinist!
Aga ei ole ka debiilik, kes tänulikult lakub seda kraanikaussi, kuhu ERR ja DELFI koos Jürgeniga niiska lasevad.
Ei näe mingit vajadust lillade kommunistide kampaaniatega kaasa joosta ja ei saa aru, kuidas saab olla keegi sedavõrd mandunud, et kõik need konksud alla neelab.
Seega jah, inimesed… kes te olete kaotanud ühtsuse ja arusaamise õigetest väärtustest… äkki see importpüha ongi mõeldud teile?
Äkki ühel päeval aastas suudate ennast kokku võtta, et imiteerida hoolimist?
…odav kommikarp ja lilleoks peaks asja ära ajama küll… 😶
-Lauri Jürgenson, Facebook
