„Vabaduse hindamine” eriväljaanne: rünnak Iraanile
28. veebruari 2026. aasta taskuhäälingusaate “Judging Freedom” väga päevakajalises eriväljaandes analüüsib endine CIA analüütik ja Lähis-Ida ekspert Larry Johnson koos saatejuhi kohtunik Andrew Napolitanoga päeva dramaatilisi sündmusi: USA ja Iisrael on algatanud Iraani vastu ulatusliku ühise sõjalise rünnaku. Johnson kirjeldab seda sammu president Donald Trumpi “kolossaalse veana”, mis paiskas Ühendriigid konflikti, mida nad ei saa võita.
Rünnak, mis oli kavandatud Iraani juhtkonna vastu suunatud „pea maharaiumise rünnakuna“ – sealhulgas väidetavalt ka kõrgeima juhi Ali Khamenei tapmine –, on hoopis käivitanud ulatusliku Iraani vastupealetungi. See pealetung ei ole enam suunatud ainult Iisraeli sihtmärkidele, vaid otseselt USA sõjaväebaasidele Pärsia lahes, Iraagis, Bahreinis, Saudi Araabias ja Jordaanias. Johnson hoiatab: USA on alustanud sõda, mida ta logistiliselt ega strateegiliselt ei suuda üleval pidada.
Menetlus ja viivitamatu eskalatsioon
Rünnak toimus 28. veebruari varahommikul (Iraani aja järgi) pärast kuude pikkuseid ähvardusi ja ettevalmistusi. Johnson võrdleb seda varasema rünnakuga 13. juunil 2025, kus Iraan piiras tahtlikult oma vastust Iisraeli sõjalistele ja majanduslikele sihtmärkidele.
Seekord on olukord põhimõtteliselt erinev: kõigest 90 minuti jooksul pärast ootamatut USA-Iisraeli rünnakut algatas Teheran ulatusliku vastulöögi ballistiliste rakettide ja droonidega. USA baasid, sealhulgas Bahreini viies laevastik, said pihta – sadamahoone põleb ja teated on rõõmustavatest bahreinlastest.
Johnson juhib tähelepanu sellele, et Iraan on Hormuzi väina sisuliselt sulgenud: laevaliiklus on dramaatiliselt vähenenud (laevandusandmete kohaselt kuni 70%), Jaapani laevandusettevõtted on tegevuse peatanud ja IRGC hoiatab laevu raadio teel, et nad ei üritaks läbida väina. Selle tulemusena on USA hävitajate ja lennukikandja Abraham Lincolni varustuskindluse suurendamise võimalused oluliselt piiratud – laskemoona on võimalik täiendada ainult kaugetes sadamates, näiteks Diego Garcias ja see protsess võtab nädala.
Sõjalised valearvestused ja strateegilised piirangud
Johnson kritiseerib Trumpi ülbet valearvestust: president uskus USA relvajõudude üleolekusse („maailmas pole paremat armeed“) ja jättis tähelepanuta Iraani ettevalmistused. Iraan oli määranud juhtpositsioonidele järeltulijad ja peitnud mobiilsed raketiheitjad maa-alustesse „raketilinnadesse“ – sadadesse rakettidesse, mida on raske leida ja hävitada.
Tsiteerides Seymour Hershi, lükkab Johnson ümber väited, et Iraani raketiarsenal “hävitati” eelmisel aastal. Selle asemel tungivad Iraani raketid juba Iisraeli õhutõrjesüsteemidesse, näiteks Raudkuppel ja tabavad sihtmärke Tel Avivis.
USA ja Iisrael ei suuda pidevat rünnakut pidada vastu: maismaal baseeruvad lennukid ja laevad tarbivad kiiresti oma laskemoona (Tomahawk, Patriot) ning varustamine on logistiliselt võimatu. Johnson hindab USA operatsiooni elueaks maksimaalselt kaheksa nädalat – see on võrreldav 2025. aasta ebaõnnestunud operatsiooniga Houthi mässuliste vastu (operatsioon Rough Rider), mille käigus ei suudetud vaatamata tohututele jõududele mereteid kindlustada.
Tsiviilohvrid ja sisepoliitiline dünaamika
Tsiviilelanikkonna kaaskahjud on eriti laastavad: USA-Iisraeli rünnak tabas tütarlastekooli, tappes 105 last. Johnson võrdleb seda 11. septembri mõjuga USA-le – rünnak ühendas Iraani rahvast ja tugevdas režiimi toetust, sarnaselt Pearl Harboriga 1941. aastal.
Samal ajal kui tuumakontsessioonide üle peeti läbirääkimisi (edusammudest teatati neljapäeval, järgmine voor on planeeritud esmaspäevaks), andis Trump löögi – mustrit, mida ta kordas ka 2025. aastal. Johnson tõmbab paralleele Hitleriga 1939. aastal ja rõhutab, et Iraan kaitseb end ainult agressorite vastu.
Kui konflikti astuksid Saudi Araabia, AÜE või Katar, ründaks Iraan nende naftavälju – 25% maailma naftast võiks kaduma minna ja hinnad võiksid tõusta 120 dollarini barreli kohta (praegu umbes 70–72 dollarit). Hiina on oma naftavarusid ennetavalt täiendanud, samas kui teised riigid, näiteks Jaapan ja Indoneesia, kannataksid.
Geopoliitilised tagajärjed ja võimalikud tagajärjed
Geopoliitiliselt muutub USA üha isoleeruvamaks: Venemaa ja Hiina toetavad vaikselt Iraani (tarned, luure, mineraalid) ning BRICS-i alternatiiv dollarisüsteemile tugevneb. Johnson näeb eesmärgina Teheranis režiimivahetust, et peatada BRICS-i tegevus ja täita Netanyahu soovid (Iraani lagunemine nagu Süüria puhul).
Kuid plaan ebaõnnestub: Iraanil on kõrgelt arenenud rakettide varud, ta toodab neid maa all ja ei anna alla. Trump riskib umbusaldusega – sõjaga ilma kongressi heakskiiduta. Johnson ennustab: USA suurte kaotuste (laibakotid) ja majandusliku kahju (nafta hinna plahvatuslik tõus) korral võib see tähendada Trumpi presidendiaja lõppu.
Ta lõpetab hoiatusega: USA on saatnud vananeva meistri ringi raske vastase vastu – ja nad kaotavad.
väljavaated
Podcast lõpeb üleskutsega infot jagada: rohkem inimesi peaks tunnistama reaalsust, selle asemel et uskuda peavoolu valesid. Johnson ja Napolitano plaanivad edasisi episoode, sealhulgas ühte kolonel Douglas MacGregoriga.
Konflikt eskaleerub – ja selle tagajärjed maailmamajandusele ja globaalsele stabiilsusele on ettearvamatud.
