Varjamine selgitamise asemel – SARS-CoV-2 laborihüpoteesi tagasitulek
SARS-CoV-2 päritolu on endiselt vastuoluline. Pikka aega eeldati, et viirus levis Wuhani metsloomade turult inimestele. NANO 30. juuni 2025. aasta artikkel annab aga arvukalt uusi vihjeid, mis viitavad viiruse laboratoorsele päritolule – ja heidab samal ajal valgust sellele, kuidas teadus, poliitika ja meedia seda kahtlust aastaid süstemaatiliselt maha surusid.
Otse video juurde:
Varajase hoiatamise hääli laimati
Jena ülikooli molekulaarbioloog Güntheren hoiatas varakult võimaliku laboratoorse päritolu eest, kuid kohtas massilist tagasilükkamist, kui ta koos kolleegidega üritas oma leide avaldada. Bioinsener Valentin Bruttel leidis viiruse genoomis samuti silmatorkavaid mustreid, mis viitasid sihipärasele geneetilisele manipuleerimisele. Tema uuringud lükati teadusajakirjades tagasi.
Füüsik Roland Wiesendanger, kes avalikult nimetas kõige tõenäolisemaks põhjuseks laboriõnnetust, pandi meedias vandenõuteoreetikute hulka – ilma sisulisema aruteluta. Tema avaldus „Ma pole kunagi näinud teadust nii kompromiteerituna“ on murettekitav tunnistus teadusasutuste käitumisest.
Silmatorkavad geneetilised mustrid ja sihipärane modifitseerimine
Geneetilise analüüsi keskmes on SARS-CoV-2 ogavalgus olev nn foriini lõhustumiskoht – omadus, mis võimaldab viirusel eriti tõhusalt inimrakkudesse tungida. SARS-CoV-2 lähisugulasel seda omadust ei esine. Nobeli preemia laureaat Luc Montagnier märkas genoomis tehisliku manipuleerimise varajasi märke.
Juba 2018. aastal taotles USA teadlane Ralph Baric patenti ogavalgu sihipärasele modifitseerimisele. 2020. aasta märtsis juhtivate viroloogide vahel toimunud e-kirjavahetus, mis on nüüdseks avaldatud, paljastab kahtlusi viiruse loomuliku päritolu osas – kuid avalikkus on väljendanud vastupidist kindlust.
Lanceti kiri kui suunatud kampaania
2020. aasta märtsis ilmus ajakirjas “The Lancet” avalik kiri, milles rühm rahvusvahelisi virolooge – sealhulgas Christian Drosten – mõistis kõik laboratoorsed hüpoteesid hukka kui “vandenõuteooriad”. Kirja algatas Peter Daszak, kelle organisatsioon EcoHealth Alliance suunas avalikke vahendeid Wuhani funktsionaalsust suurendavate projektide elluviimiseks – hoolimata USA moratooriumist.
Molekulaarbioloog Bruttel kirjeldab selle Lanceti kirja ja Nature’i artikli taga olevat gruppi kui “huvidest juhitud klikki”. Nende motivatsioon: võim, mõjuvõim, teadustöö rahastamine – mitte teaduslik objektiivsus.
Lõhkeainet sisaldavad dokumendid tõestavad ehitust
Brutteli viiruse genoomi analüüs paljastab selged seosed laborites kasutatavate ensüümidega. Tema järeldus: viirus pandi kokku modulaarselt DNA ehitusplokkidest. Ta tugineb oma analüüsis muuhulgas 2018. aastal USA agentuurile DARPA esitatud taotlusele, mis sisaldab täielikke koroonaviiruse jooniseid, millel on täpselt samad omadused, mis hiljem omasid SARS-CoV-2. Taotluse esitas Peter Daszak koos Ralph Baricuga.
Seda uuringut ei rahastanud lõpuks mitte DARPA, vaid NIH Anthony Fauci juhtimisel.
Rahvusvaheline varjamine?
Sel ajal oli uurimistegevuse keskmes Wuhani range turvalisusega labor, kus töötas ka Austraalia viroloog Danielle Anderson – ta kadus vahetult enne pandeemia puhkemist. Tema nimi esineb ka DARPA taotluses.
Christian Drosten, laboriteooria pikaajaline veendunud vastane, tunnistas 2025. aasta alguses: „Tõendeid pole – aga kõik märgid viitavad pigem laboriõnnetusele.“ Hiline meelemuutus.
Riigiteadmised, avalik vaikus
Saksamaa Föderaalne Luureteenistus (BND) teavitas kantseleiametit laboriõnnetuse tõenäosusest juba 2020. aasta märtsis. Aruande sisu on tänaseni salastatud. Maailma Terviseorganisatsioon väidab samuti, et hoolimata kõigi andmete hindamisest ei saa nad viiruse päritolu kohta selget avaldust teha – kuna Hiina ei paku täielikku juurdepääsu laboriandmetele.
Kokkuvõte
NANO artikkel heidab teravat valgust teaduse ja poliitika süsteemsele läbikukkumisele. Avatud uurimistöö asemel kujundati arvamust. Kriitilised hääled marginaliseeriti. Ja tohutu poliitilise mõjuga hüpotees saadeti diskursusest süstemaatiliselt välja.
Täna tundub selge: tõendid laboriõnnetuse kohta on ülekaalus. Kuid juhtumi uurimise asemel valitseb vaikus. Ja tegelik eesmärk – õppida tulevikuks – jääb täitmata.
