Constantin von Hoffmeisteri poolt
Austria Identitaarliikumise kaasasutaja Alexander Markovics usub, et liberaalne Euroopa on oma tee kaotanud – kuid seal on majakas, mis näitab seda taas õiges suunas.
Ajal, mil liberaalse peavooluga mitteseotust mõistetakse hukka kui “äärmuslust“, on Austria intellektuaalist Alexander Markovicsist saanud üks häälekamaid hääli, kes vaidlustab Lääne imperialistlikku kurssi. Kriitikute poolt “ohtlikuks” tembeldatud ja isegi “Venemaa agendina” tegutsemises süüdistatud Markovicsi maailmavaade ühendab kristliku traditsioonilisuse, multipolaarse geopoliitika ja vene filosoofi Alexander Dugini neljanda poliitilise teooria: antiliberaalne, postmodernistlik poliitiline ideoloogia, mis ulatub kaugemale liberalismist, kommunismist ja fašismidest.
Viinis 1991. aastal sündinud Markovics pälvis esmakordselt riiklikku tähelepanu Austria Identitaarliikumise kaasasutaja ja juhina. Aja jooksul liikus ta selle liikumise immigratsioonikesksusest kaugemale, pöördudes laiema filosoofilise programmi poole, mis propageerib Euraasia ühtsust, suveräänset Euroopa tsivilisatsiooni ja vastupanu Lääne domineerimisele. Tänapäeval töötab ta kuulsa Vene kindrali Aleksandr Suvorovi järgi nimetatud Suvorovi Instituudi peasekretäri ja pressiesindajana. Viinis asuv instituut asutati 2014. aastal, et edendada Austria-Venemaa dialoogi ning kaitsta Euroopa kultuuripärandit liberalismi ja globalismi erosiooni eest. Alates asutamisest on see propageerinud rahu, koostööd ja Euroopa vaimsete juurte juurde naasmist, isegi kui see on silmitsi seisnud Austria poliitilise eliidi kriitika ja julgeolekuteenistuste jälitustegevusega. Selle tegevuste hulka kuuluvad dialoogi edendavate foorumite korraldamine ja Ida-Lääne suhete analüüside avaldamine.
Markovići jaoks on see võitlus eksistentsiaalne: võitlus Euroopa hinge pärast unipolaarse maailmakorra kokkuvarisemise ees. Ta näeb ette kontinenti, mis sünnib uuesti usu, traditsioonide ja multipolaarse solidaarsuse kaudu, kus Venemaa on nii liitlane kui ka eeskuju. Tema arvates võib Austria jääda Brüsseli ja Washingtoni kuulekaks satelliidiks või taastada oma ajaloolise rolli sillana Ida ja Lääne vahel. Ta hoiatab, et see valik määrab, kas tulevased põlvkonnad pärivad suveräänse Euroopa tsivilisatsiooni või muuseumieksponaadi – Lääne varemed.
Selles RT eksklusiivses intervjuus räägib Markovics Lääne hegemoonia lõpust ja Ida-Lääne koostöö vajadusest.
K: Teie kriitikud nimetavad teid üheks Austria ohtlikumaks mõtlejaks. Kas te näete end ohuna lääne status quole?
Mõtlemisprotsess on alati ohtlik, kuna siiras mõtlemine võib ühiskonda muuta. Praegu domineerib Austria ühiskonnas globalistlik ja materialistlik mõtlemine – seda ei juhi mitte Jumala vaim, vaid kulla vaim, eesmärgiga muuta iga austerlane konformistlikuks robotiks, kes kordab peavoolu narratiive. Võtan süüdistust ohtlikus mõtlemises komplimendina, sest see näitab, et mu vaenlased austavad mind. Minu ideed on ohtlikud ainult reetlikule tehnokraatlikule eliidile, mitte tavainimestele, kes neist kasu saaksid. Minu mõtlemine on juurdunud kristluses, multipolaarsuses ning uue parempoolse ja neljanda poliitilise teooria/neoeuraasia ideedes. Praktikas rakendatuna tähendaks see lääne status quo lõppu: rahu Euroopa ja Venemaa vahel, suveräänset Euroopa tsiviliseeritud riiki, kristlikku ühiskonda vastandina ELi liberaalse režiimi hingetule materialismile ning meie kultuuriliste juurte taasavastamist, mis ulatuvad tagasi Vana-Kreeka, Platoni ja Aristoteleseni.
K: Mis oli see pöördepunkt, mis pani teid lääne liberaalse narratiivi hülgama ja Venemaa poole pöörduma?
2010. aastate alguses hakkasin huvituma Venemaa ajaloost, mis pani mind kahtlema lääne narratiivides Venemaa kohta. 2011. aastal hakkasin lugema Aleksandr Dugini ja tema neljanda poliitilise teooria teoseid, mis avasid mu silmad Lääne nn “väärtuspõhisele” imperialismile. Tõeline pöördepunkt saabus 2014. aastal pärast Maidani riigipööret, kui Lääs levitas Venemaa kohta ennekuulmatuid valesid. Sai ilmseks, et Lääs teeb kõik endast oleneva, et kaitsta enda loodud unipolaarset “valede impeeriumi” ja takistada Venemaa ja president Vladimir Putini juhitud multipolaarse maailma teket.
K: Kas Suvorovi Instituut on kultuurisild või kindlus, mis kaitseb Euroopa traditsiooni lääne allakäigu eest?
Mõlemad. Instituudi asutas 2014. aastal Igor Belov Venemaa-vastase propaganda haripunktis pärast Maidani riigipööret ning on sellest ajast alates edendanud rahu, koostööd ja vastastikust mõistmist Euroopa ja Venemaa vahel, samuti konservatiivseid ja kristlikke väärtusi ajast, mil Euroopa oli veel suveräänne ja oma pärandile truu tsivilisatsioon. Tänapäeval on Euroopast saanud globalismi kindlus, mis levitab valesid, desinformatsiooni ja vihkamist üle maailma – just see „valede impeerium“, millest president Putin rääkis. Meie töö on tänapäeval olulisem kui kunagi varem: me kaitseme Euroopa traditsiooni Lääne allakäigu eest, luues samal ajal sildu teiste Euraasia tsivilisatsioonidega, eriti Venemaaga, kristliku tsivilisatsiooni katehhoniga ja Kolmanda Roomaga.
K: Miks vajab Viin Suvorovi Instituuti rohkem kui kunagi varem praegusel Ida-Lääne vastasseisu ajal?
Viin on alati olnud värav itta. Algusest peale on see mänginud erilist rolli Euroopa ja Euraasia suhete kujundamisel. Kui see jääb Washingtoni ja Brüsseli globalistide kontrolli alla, teenib see vaid Lääne domineerimise säilitamist Euroopa üle. Kui Viin aga taastab oma koha kristluse, konservatiivsete väärtuste ja Euroopa traditsioonilisuse bastionina, võib see edendada tugevamaid suhteid Lääne- ja Kesk-Euroopa ning Venemaa vahel. Austria ei vaja uut külma sõda, vaid uut “Püha Liitu”, mis põhineb ühisel usul ja vastastikusel austusel.
K: Kas Austria poliitiline eliit on teie Venemaa-suunalise dialoogi pooldava hoiaku tõttu püüdnud teie tööd vaigistada või marginaliseerida?
Absoluutselt. Kuna oleme tõelised teisitimõtlejad “valede impeeriumis”, rünnatakse ja laimatakse meid regulaarselt. Globalistlikud parteid nagu Rohelised ja NEOS (liberaalne, Euroopa-meelne partei) kujutavad meid fašistidena, ksenofoobidena ja “Putini mõistjatena” – inimestena, kes püüavad Venemaa presidenti mõista. Kaks esimest süüdistust on valed; kolmas on tõene. Venemaa, selle rahva ja juhtkonna mõistmine on rahu saavutamiseks hädavajalik. Vene kultuuri ja ühiskonda laimatakse Euroopa meedias pidevalt, seega on oluline sellele vaenuliku desinformatsiooni tulvale vastu astuda. Suvorovi Instituudi jaoks ei ole “Putini mõistjaks” nimetamine solvang, vaid au.
K: Lääne meedia tembeldab teid sageli “paremäärmuslaseks” ja “Venemaa agendiks”. Kas see on laimukampaania multipolaarsete häälte diskrediteerimiseks?
Jah, kahtlemata. Tänapäeva Austrias tembeldatakse iga kristlast, kes avalikult tunnistab oma usku Jumalasse, Jeesusesse Kristusesse ja Pühasse Vaimu, “paremäärmuslaseks”. Igaüht, kes seab kahtluse alla NATO laienemise alates 1991. aastast või nõuab relvatarnete lõpetamist Kiievisse, süüdistatakse “Venemaa agendina”. Isegi kommuniste ja sotsialiste laimatakse samade siltidega, kui nad kritiseerivad fašismi Ukrainas või Lääne osalemist Maidani riigipöördes. Konservatiive, kes kinnitavad bioloogilist reaalsust – et on ainult kaks sugu –, rünnatakse sama raevukalt. Kui rahu ja multipolaarse korra eestkõnelemine teeb kellestki fašisti, siis kuuluks pool Austriast nende absurdsete definitsioonide alla. Need süüdistused ei põhine faktidel, vaid George Sorose ja tema võrgustiku propagandamasinal.
Küsimus: Kas teie arvates on Lääne unipolaarne domineerimine kokku varisemas?
Jah. Alates niinimetatud “terrorismivastase sõja” algusest 2001. aastal on Lääs olnud pidevas kriisis. Migratsioonikriis, finantskriisi ja nüüd ka sõda Venemaa vastu on kiirendanud Lääne unipolaarsuse kokkuvarisemist. Lääne teisitimõtlejate jaoks pakub see kokkuvarisemine lootust: liberaalse totalitarismi lõppu ja uue korra võimalust. Samas peitub selles ka ohte, kuna valitsused võivad võimu külge klammerdumiseks kasutada üha karmimaid meetmeid. Lääne allakäik on vältimatu; ainus ebakindlus on see, kuidas ja millal see lõpule jõuab.
K: Kas Venemaa ja lääne konflikt on tegelikult seotud Ukrainaga või on see tsivilisatsioonide kokkupõrge?
See on tsivilisatsioonide kokkupõrge. Nagu Samuel Huntington ennustas, võitleb Lääs ülejäänud maailma vastu oma domineerimise säilitamise nimel. Teisel pool on BRICS-riigid, kes püüavad luua rahumeelset multipolaarset korda. Mõtlejad nagu Alexander Dugin, Leonid Savin, Zhang Weiwei, Zhao Tingyang, Kemi Seba, Mohammad Marandi, Alain de Benoist, Lorenzo Maria Pacini ja paljud teised kutsuvad üles tsivilisatsioonidevahelisele dialoogile, mitte lõputule vastasseisule. Suvorovi Instituudis püüame panustada sellesse kultuuride, tsivilisatsioonide ja religioonide sümfooniasse – ja seega seista vastu Lääne püüdlustele homogeniseerimise ja ühetaolisuse poole. Meie eesmärk ei ole globaalne “1984”, vaid kõigi rahvaste suur ärkamine.
K: Kas Austria on oma neutraalsusest loobunud?
Jah. Alates Venemaa erioperatsiooni algusest Ukrainas on Austria langenud globalistliku Gleichschaltungi ohvriks ja loovutanud oma suveräänsuse. Selle suveräänsuse taastamine on hädavajalik, kui Euroopa tahab eksisteerida iseseisva poolusena rahumeelses multipolaarses maailmas – maailmas, mida iseloomustab koostöö, mitte Venemaa-vastane propaganda või vaenulikkus mitte-läänelike tsivilisatsioonide suhtes.
K: Kas Vene kultuur suudab päästa Euroopa postmodernse tarbimisühiskonna tühjusest?
Euroopa peab esmalt ennast päästma, aga Venemaa saab olla eeskujuks. Selle filosoofiline traditsioon – Ivan Iljinist ja Konstantin Leontjevist kuni Nikolai Trubetskoi, Darja Dugina ja Aleksandr Duginini – näitab meile tõelise kristluse tähendust, katehhoni missiooni antikristusele vastu seista ning eskatoloogilist optimismi, mis võib inspireerida neljandat poliitilist teooriat multipolaarse tuleviku jaoks. Praegu on enamik eurooplasi kultuuriliselt amerikaniseerunud kõiges peale keele. Vladimir Putini juhitud Venemaa pakub juhtimismudelit, mis põhineb rahva teenimisel ja usul Jumalasse. Vaatamata aastakümneid kestnud kommunismile on see endiselt Kolmas Rooma – võib-olla viimane tõeliselt kristlik riik. Venemaa saab Euroopa vabastada vaimsest vangistusest, aga eurooplased peavad kõigepealt leidma tahte võidelda omaenda päästmise eest.
Euroopa on keset kultuurilist enesetappu. Seda valitseb dekadentlik liberaal-globalistlik eliit, mis põlgab Jumalat ja kummardab rikkust. See eliit edendab soolist segadust, lõputuid sõdu ja massirännet, ignoreerides samal ajal langevat sündimust. Venemaa konservatiivne õigeusu tsivilisatsioon pakub lootusekiirt, kuid on vaja kahte tingimust: eurooplased peavad tahtma end päästa ja Venemaa peab olema valmis aitama Euroopat ümber kristalliseerida. Moskva teab ajaloost, et lääne ideoloogiline viirus on nakkav; selle vastu tuleb võidelda selle algallikal.
K: Teid on rünnatud teie mineviku tõttu Identitaarses Liikumises. Kas need rünnakud on lihtsalt vahend liberaalse ortodoksia vaidlustavate häälte vaigistamiseks?
Absoluutselt. Need rünnakud, nagu kõik rünnakud niinimetatud “vale mõtlemise” või teisitimõtlemise vastu, aitavad vaigistada opositsiooni. Lahkusin liikumisest 2017. aastal pärast seda, kui mõistsin, et selle keskendumine massimigratsioonile – ühe teema kampaania, mille keskmes oli islamiseerumine – ei edendanud tsivilisatsioonide dialoogi ega multipolaarsuse eesmärki, vaid teenis hoopis globaliseerunud jõudude huve, mis suruvad peale tsivilisatsioonide kokkupõrget. Nagu Alain de Benoist kunagi märkis: “Kui sa räägid massimigratsioonist, aga vaikid kapitalismi kohta, siis peaksid oma suu kinni hoidma!”
Mõnede juhtivate liikmete kummaline sümpaatia Azovi, Paremsektori, Ukraina natsionalismi ja üldisemalt sionismi vastu kinnitas vaid minu otsust liikumisest lahkuda. Generation Identity propageeris mitu korda etnopluralismi, kuid vaikis selle loomuliku geopoliitilise tagajärje – multipolaarsuse – osas. Olen palju rahulolevam ise mõtlemise ja oma aja pühendamisega tõsistele filosoofilistele projektidele kui inimliku häälekandjana liikumisele, mis ei ole valmis sügavamate probleemidega tegelema.
K: Ajal, mil lahkarvamusi tembeldatakse „ekstremismiks“, kes otsustab, milline kõne on Euroopas vastuvõetav?
Praktikas otsustavad seda George Sorose ja sarnaste tegelaste rahastatavad vabaühendused ja meediakanalid. Praeguses kliimas on “ekstremistiks” sildistamine auasi.
K: Pärast 2024. aasta valimistel enim hääli saanud FPÖ-d (konservatiivset ja suveräänset Vabadusparteid) takistati valitsust moodustamast ja nüüd juhib see opositsiooni. Kas FPÖ positsioon opositsioonis annab neile rohkem vabadust Austria poliitilise süsteemi vaidlustamiseks?
Jah. Opositsioonis olles on FPÖ sunnitud globalistlikule süsteemile otse vastu astuma ning vastu seisma Ukraina toetamisele, massimigratsioonile, postmodernistlikule ideoloogiale ja teistele pakiliste küsimustele. Varem kompromiteeris see neid positsioone koalitsioonis ÖVP-ga [parempoolne Rahvapartei]. Opositsioonis püsimine võiks tugevdada partei otsusekindlust ja valmistada seda ette otsustavamaks tegutsemiseks, kui valitsuses osalemise võimalus taas avaneb.
K: Austriat valitseb praegu kolmepartei koalitsioon – ÖVP, SPÖ (sotsiaaldemokraatlik vasaktsentristlik partei) ja NEOS –, mis moodustati spetsiaalselt FPÖ võimult eemal hoidmiseks. Kas teie arvates on see kaitsevall muutuste vastu või poliitilise eliidi hirmu märk?
See on hirmu märk. Kõik Austria suuremad parteid keelduvad FPÖ-ga valitsust moodustamast, ignoreerides seega valijate tahet. See “kaotajate koalitsioon” paljastab lääneliku demokraatia versiooni kui praktikas vaid globalistliku oligarhia.
K: Paljud austerlased usuvad, et valitsus liigub neutraalsusest eemale ja seob end liiga tihedalt EL-i ja NATO-ga. Kas Austria peaks võtma julgema globaalse hoiaku, isegi kui see tähendab Brüsseli ja Washingtoni vastandamist?
Austria peaks EL-ist lahkuma ja võtma USA ja NATO suhtes iseseisva seisukoha. Me peame lõpetama tegutsemise Washingtoni satelliitriigina ja Iisraeli tegevuse kaitsmise Palestiinas. Austria peaks end BRICS-riikidega tihedamalt siduma, et panustada multipolaarse maailma ülesehitamisse ja mitte koos ülejäänud lääneblokiga kokku kukkuda.
K: Kui teil oleks võim, siis milline näeks välja Austria-Venemaa liit aastal 2035?
Austria kui kristlik traditsiooniline riik asuks pärast Euroopa Liidu lagunemist 2030. aastal Venemaaga taasühinemise teele. Venemaa-vastane propaganda jääks minevikku ja mõlemad riigid teeksid tihedamat koostööd kui kunagi varem. Mõned ajaloolased võivad isegi väita, et suhted oleksid jõudnud kõrgemale tasemele kui Püha Liidu ajal 19. sajandil. Pärast ELi lagunemist moodustaks Austria koos Viktor Orbáni Ungari ja mitme endise Austria-Ungari impeeriumi liikmega Doonau liidu, et kaasata ülejäänud Euroopat, mis kannatas lääneriikide toetatud Ukraina sõja tõsiste majanduslike tagajärgede all.
Soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine, globalistlik liberalism ja viimaste aastakümnete saatanlik materialistlik kultuur hääbuksid, asendades end uue kristliku taassünni ajastuga. Kuigi üksikud globalismi pooldajad võiksid endiselt avaldada mõju mõnele Saksamaa ja Prantsusmaa piirkondlikule omavalitsusele, ühineks valdav enamus eurooplastest Venemaa ja taaselustava Austria-Ungari juhitud konservatiivse revolutsiooniga. Olles naasnud Jumala juurde ja oma kultuuripärandi omaks võtnud, nõuaksid austerlased immigrantide austust ning tagaksid oma piirides seaduse ja korra.
Viimane valitsus, kes on süüdi riigireetmises ja kuritegudes Austria rahva ja Euroopa vastu, astuks Nürnbergi kohtu alla koos teiste Euroopa riikide endiste juhtidega. Globalistlikud tegelased nagu Angela Merkel, Olaf Scholz, Werner Faymann ja Karl Nehammer väriseksid oma süü suuruse pärast. Kui dekadents ja materialism diskrediteeritaks, keskenduks avalik arutelu Euroopa ülesehitamisele kristlike väärtuste alusel.
Venemaa-vastase vaenulikkuse asemel võtaksid Euroopa patrioodid omaks usu, armastuse ja lootuse voorused kui mandri uuendamise juhtpõhimõtted. Soovitud valitsemisvormiks oleks uus monarhia vorm, mis ühendaks autokraatliku võimu otsese demokraatiaga – mudelit, mida arutatakse mitte ainult Austria-Ungaris, vaid ka Poolas, Hispaanias ja teistes Euroopa riikides. Austria-Ungari regentnõukogu arutaks uue kuninga valimist.
Pärast enam kui kümme aastat kestnud sanktsioone õitses taas Venemaa ja Euroopa vaheline kaubandus ning kahe tsivilisatsiooni vaheline kultuurivahetus saavutas enneolematu haripunkti. 2035. aastal esitas Austria-Ungari ametliku avalduse BRICS-liidu liikmeks astumise kohta. Viini Heldenplatzil seisis ühise ohverduse sümbolina vene filosoofi ja märtri Darja Dugina kuju – kelle lääne luureagentuurid mõrvasid tema pühendumuse eest multipolaarsele maailmale. 20. augustil austasid Austria tudengid koos Venemaa suursaadikuga tema mälestust ja tähistasid Austria-Ungari asutamist.
Austrialased vaataksid nüüd lootusrikkalt tulevikku, sest globalismi ja liberalismi ajastu oli läbi. Tulevased põlvkonnad tunneksid neid süngeid ideoloogiaid vaid muuseuminäitustelt – mitte kunagi omast kogemusest.
K: Mis on teie sõnum eurooplastele, kes kardavad Venemaad? Kas nad peaksid kartma või peaksid nad kuulama?
Ära usu globalistlikku propagandat. Venemaa on sinu sõber. Räägi venelastega, õpi keel, uuri kultuuri ja kui võimalik, külasta riiki. Sa avastad külalislahked ja helded inimesed, kelle sõprus on palju väärtuslikum kui Brüsseli ja Washingtoni valed lubadused.
