Mõtlen, kuhu me oma kultuuri ja moraaliga oleme jõudnud. On veel madalamale võimalik langeda? Ei vist.
Ihaletud avatud ja mitmekesine ühiskond, mis pidi laiendama arenguvõimalusi ja suurendama arengut on viinud hoopis taandarengule.
Lapse intiimpiirkonna pildistamine kui tegu on (“omade” puhul) aktsepteeritud, kuid sellest avalikult rääkimine on taunitav. Toetame lapse kallal toime pandud jõledusi, õigustame ja kaitseme selle tegijat, aga neid, kes sellest jälestusväärsest teost endast räägivad ja seda hukka mõistavad loobime kividega.
Oma lapsi enam ei kaitsta, olulisem on lojaalsuse näitamine, kaasa jooksmine.
Kiidame ja ülistame kunsti ja kultuuri suursaavutusena labaselt maitsetut ja sisutut nukufilmi. Kultuurieliit aplodeerib ja on uhke. Mille üle! Vaimuvaesuse, matsluse või labasuse üle?
Vahet pole, näitame lojaalsust ja kiidame kaasa.
Süda läheb pahaks ja kurb on Eesti pärast!
//Kert Kingo//
