Kord pöördusid talupojad mõisahärra poole sooviga teha rohepööet.
Mõisahärra imestades küsima, et mida see veel peaks tähendama?
Talupojad selgitasid, et rohepööret on vaja planeedi päästmiseks ning ümberringi
peaks kogu tegevus ja ellusuhtumine olema roheline ning neil on selle tarbeks pikk
plaan.
Seepeale arvas mõisahärra, et talupojad on jälle mingit ainet pruukinud, mis kruvid
lahti loksutab.
Ta soovis asja üle järele mõelda ja kutsus talupojad paari nädala pärast tagasi.
Uuesti kokku saades kandsid talupojad mõisnikule ette, et ka Kubermanguvalitsuses
lubati toetada rohepööret vaaditäie rohelise värviga, millega talupojad lubasid
hobuvankritele kirjutada, et „ See vanker on roheline“.
Kui sellise vankriga pühapäeviti kirikusse sõita, siis olevat kõigile näha, et
rohepöördega on juba alustatud.
Veel oli Kubermanguvalitsus kiitnud talupoegi rohelise mõtteviisi eest, sest
hobuvanker kujutab endast sisuliselt kasti, millel on all rattad ja siit kastiratta
kasutuselevõtmine pidi olema vaid aja küsimus.
Mõisahärra kiitis selle tegevusplaani heaks ja lubas veel täiendavalt mõisa poolt, et ka
kupja piits tõmmatakse rohelisega üle ning kui talupoegadel-rohepöörajatel tekivad
planeedi päästmisel takistused või ideedest puudu tuleb, siis mõisatallis tutvudes
lähemalt kupja rohepiitsaga, saab nende ettevõtmine kindlasti indu juurde.
Seepeale tänasid talupojad mõisnikku ja lahkusid rahulolevatena.
Uno Niinsalu
