„Tere, mina olen Siret ja ma olen endine koolijuht…“. Nii võiks alustada kogunemist kõikide hiljuti ametist lahkunud direktorite rehabilitatsioonikursusel. Ainuüksi minu tutvusringkonnas on mitmeid sellised koolidirektoreid, kes lähiminevikus ameti maha pannud või seda lähitulevikus tegemas on. See kõik on tekitanud minus soovi kirjutada enda kogemusest endise koolidirektorina ja miks ma sellest ametist peale nelja aastat lahkusin.
Samal ajal kui vabariigis on kaks aastat pead murtud ja tööd tehtud selle nimel, kuidas toetada koolijuhte (vt kompetentsimudelit haridusasutuste juhtide toetamiseks siit: https://hm.ee/…/valminud-uus-tooriist-haridusjuhtide…
, on kahjuks siiski täna palju näiteid sellest, kuidas (noorest) koolijuhist lahti saada. Minu isiklikud kogemused põhinevad ühel koolivõrgureformi „eesrindlikult“ läbiviiva valla näitel, mis asub Pärnumaal Lääne-Eesti aladel ja tahan need välja tuua selleks, sest tean, et mitmed minu koolijuhtidest tuttavad on kogenud täpselt sama. Aga me keegi ei räägi sellest avalikult. Mina taastun kõigest läbielatust juba kuuendat kuud, loodetavasti saab sellega lähiajal ühele poole. Koolijuhina töötamise isu on aga igaveseks läinud.
Taustainfoks minust nii palju, et olen haridusteaduse magistrikraadiga klassiõpetaja, oman töökogemust õpetajana nii suures pealinna koolis kui ka maagümnaasiumis. Direktorina töötasin ühes maagümnaasiumis alates 2018. aasta sügisest kuni käesoleva aasta jaanuarini. Otsus direktorina tööle asuda tuli mitte isiklikust ambitsioonist, vaid soovist olla heaks juhiks OMA koolile. Sest seda see kool mulle eeskätte tähendas – kool, kus ma olin oma haridusteed alustanud, selle lõpetanud, kool, kus töötasin õpetajana, kool, kus õpivad minu oma lapsed. Vaatamata ambitsiooni puudumisele andsin ma direktorina endast kõik – lisaks ületundidele ka suure osa oma hingest, seda oma pere arvelt väga tihti. Läbisin arvukalt täiendkoolitusi (nt väga mahukas „Alustavate koolijuhtide arenguprogramm“), et olla veel pädevam. Täiendasin oluliselt kooli dokumentatsiooni, mis enne oli rohkem kui puudulik. Kutsusin kooli tööle uusi õpetajaid. Tahtsin väga, et MINU koolis oleks hea olla nii õpilasel kui ka õpetajal. Tundus, et oli ka (tagasisideküsitluste põhjal julgen seda öelda. Kuigi on ka skpetikuid, kes arvavad, et need tulemused kindlasti ei ole valiidsed). Kujundasin kooli, kus tahaksin ise õppida ja töötada. Sest see oli MINU kool.
Miks ma sellest muinasjutust siis end välja kirjutasin? Alljärgnevalt olen kirja pannud nipid, kuidas ühest koolijuhist lahti saada. Töötasid edukalt minu puhul.
Kuidas saada lahti koolijuhist ühe valla ja siinkirjutaja isikliku kogemuse näitel:
Ära vii direktoriga läbi mitte ühtegi koostöö- ega arenguvestlust, isegi siis kui direktor seda ise soovib (pakkusin mitmel korral kooli pidajale rahuloluküsitluste tulemustega tutvuda – neid ei huvitanud). Ära anna direktori tööle edasiviivat tagasisidet, AINULT kritiseeri ja tee ettekirjutusi. Ära jumala eest kuidagi tunnusta direktori tööd. Kõik tööd edasta käsuliinis ja muidugi viimasel hetkel (ilmekaima näitena vast võiks mainida uue koolimaja ruumiprogrammi, mida sooviti minult paaripäevase etteteatamisega). Ära luba direktoril seadusega ettenähtud korras eelarve piires toimetada (PGS §71 vs igaks suuremaks ostuks heakskiidu taotlemine). Kalendriaasta lõpus anna välja käskkiri, millega keelad direktoril maksta lisatasusid, vaatamata sellele, et palgafondi jääk seda võimaldaks (siinkohal tahaks näha ülevaadet, milliselt ja kuidas on kasutatud toetus- ja tasandusfondist vallale laekunud õpetajate palgaraha). Samal ajal vallavalitsuse töötajatele tuleb loomulikult lisatöö eest preemiaid ja lisatasusid maksta. Kritiseeri kolmandale osapoolele direktori riietumisstiili („Siret kannab miniseelikuid, kuigi ta figuur seda ei võimalda.“). Otseselt allikalt kontrollimata/küsimata kuula linna peal levivaid kuulujutte ja heida seda endale sobival hetkel avalikult direktorile ette. Maksa direktorile vähem palka kui õpetajatele või direktori kohusetäitjale. Ära luba direktorit koolitustele. Telli direktori nime alt eelarves planeerimata mitmetuhande euroseid ehitustöid ja pärast tee märkus direktorile, et ta ei oska rahaga ümber käia. Kritiseeri direktori isikliku sotsiaalmeediakonto postitusi. Seda loomulikult kolmandale osapoolele. Ära mingil juhul usalda direktori plaane tulevikuks, sest kindlasti teate teie ise vallas hariduskaugete inimestena kõike kõigist kõige paremini. Ärge küsige ega usaldage õpilaste ega lastevanemate arvamusi õppekorralduse osas, sest…egas kool ole lastele mõeldud koht, valla maine on kõige olulisem. Ära usalda kooli poolt läbiviidud rahuloluküsitluste tulemusi, linna pealt kuuldud klatš on kindlasti usaldusväärsem. Pea iseenesest mõistetavaks, et direktor kirjutab projekte lisarahastuse saamiseks – Erasmus+, RTK projektid – selle arvelt on võimalus kooli eelarvet vähendada. Kooli aktustel ära mingil juhul viita headele õpitulemustele või perede kooliga rahulolule, too välja ikka see, et koolil peab SISU olema (ilma, et mõiste „SISU“ olemusest oleks eelnevalt räägitud koolijuhiga ja/või hoolekoguga või üldse mingeid arengusuundi paika pandud). Ära soodusta koolijuhtide ja koolide koostööd, samas heida ette, et koostööd omavahel ei tehta. Kui direktor vajab abi, siis kuula ta mure tähtsa näoga ära ja saada ta koolmajja tagasi sõnadega “Saa ise hakkama.”. Kui direktor annab keset õppeaastat lahkumisavalduse, siis ära uuri miks ta seda tegi. Veel parem, ära tee talle ühtegi telefonikõnet – äkki muudab veel meelt. Kui ajakirjanik küsib direktori lahkumise kohta, siis aja kiiresti see koolisiseste sassis suhete süüks, muidu äkki keegi hakkab ehk midagi veel sügavamalt uurima. Kord õppeaasta lõpus vii koolijuhid ilusasse kohta praadi sööma, küll nad siis on vait ja rahul.On kurb, et valdades ei ole alati koolijuhile partneriks haridusvaldkonda tundvad või sellel alal pädevad inimesed. Valdkonda juhib halvemal juhul poliitik ja direktor on üksi tekkivates tõmbetuultes.Minu meelest on direktori amet üks üksildasemaid, kui temasse suhtutakse kui keskastme juhti, kes on pahameeleallikaks nii töötajatele kui KOVi ametnikele ja koolijuht peab tegelema kooli arengu vedamisega ning seda ei ole võimalik kohalikul tasandil poliitikutega avatult arutada.
Vat nii halvasti on lood mõnelgi pool Eestis.
Õnneks on mul au tunda ka koolijuhte toetavaid kooli pidajaid. Head direktorid, kes te viimati mainitute alluvuses töötate, olge tänulikud, see ei ole iseenesestmõistetav nähtus.
Ja armsad toetavad kooli pidajad, suur tänu, et hoiate enda koolijuhte. Headus ja tarkus võidavad ükskord niikuinii!
Tuli üks südamepõhjani aus ja väga valus kirjutis. Aitäh, kes viitsis lõpuni lugeda.
ALLIKAS:
