Raha kaotamine, nagu Karl Marx algselt välja pakkus, tooks paratamatult kaasa laialdase jälgimise, kuna iga sisendit ja väljundit tuleks registreerida ja jälgida.
Marksistliku ideoloogia rakendamine viib paratamatult energia kontrolli ja normeerimise süsteemini – ja just see ongi tehnokraatia deklareeritud eesmärk.
Marx ja raha
Niipea kui Marx raha kaotab, muutub jälgimine vältimatuks, sest iga majandustegevust tuleb tsentraalselt registreerida. See, mis oli mõeldud vabanemise plaanina, on tegelikult panoptikumi plaan.
Marx lõi jälitustegevuse teoreetilise aluse, Lenin rakendas seda, kirjeldades raamatupidamist ja kontrolli sotsialismi olemusena – mida tagab avangardne politseiriik.
Tulemus: individuaalne vabadus kaob. Igaüks, kes ei saa enam oma raha vabalt käsutada, muutub täielikult sõltuvaks. Isegi kui raha asemel jagataks “tööajaühikuid”, poleks see midagi muud kui uus valuuta.
Vabanemise illusioon
Marxi sisend-väljundanalüüsid teoses “Kapital” eeldavad ühiskonna täiuslikke tundmisi. Kuid täiuslikud teadmised nõuavad täielikku jälgimist. Ainult keskpankadel on andmed, mis muudaksid sellise süsteemi kasvõi kaugeltki teostatavaks.
See teeb selgeks: „ringmajandus“ pole midagi muud kui Marxi kavandi loogiline jätk. See eeldab kogu informatsiooni täielikku läbipaistvust, mis on kinnistunud suletud süsteemi – kus energia on keskne kontrollitegur.
Energia kui kontrolli võti
Energia on tehnokraatia tõeline valuuta. Marxi ideoloogia taandub loogiliselt energia normeerimisele. Selle toimimiseks tuleb tuumaenergia kaotada. Taastuvenergia ei paku naftale ja gaasile reaalset konkurentsi, eriti paindlikkuse ja salvestamise osas.
Tulemuseks on kunstlik nappus, mis ühendab keskpanga digitaalsed valuutad (CBDC-d) süsinikupõhise tagatisega. See annab ideaalse õigustuse tsentraliseeritud kontrollile – praktiliselt rakendatuna ringmajanduses, tagatuna ISO ja ülemaailmsete standarditega.
Jälgimine kui lõpp-punkt
Sotsiaalsed krediidisüsteemid ja ESG-hinnangud moodustavad lõppkokkuvõttes tasustamis- ja karistussüsteemi. „Positiivset” käitumist premeeritakse, „negatiivset” käitumist karistatakse – otse digitaalses valuutas. See loob süsteemi, mis meenutab Lenini üleskutset kontrolli, aruandluse ja politseiriigi järele.
Lõpptulemuseks on täielikult jälgitav sotsiaalne aparaat – globaalne Skinneri kast, milles vabadus on asendatud algoritmiliselt kontrollitud normeerimisega.
Kokkuvõte
Marxi ideed, mis teoreetiliselt pidid pakkuma vabanemist, viivad praktikas paratamatult täieliku kontrollini. Jälgimine, energia normeerimine ja digitaalsed valuutad ei ole kõrvalmõjud, vaid loogiline tagajärg.
Tehnokraatia rakendab just seda teed – seda toetavad keskpangad, standardsüsteemid nagu ISO ja ülemaailmsed algatused, mis loovad tehniliste suuniste kaudu maailma valitsemise.
