Avaleht Arvamus Kui kaotame väikeettevõtted…

Kui kaotame väikeettevõtted…

Autoriks Charles Hugh Smith OfTwoMindsi ajaveebi kaudu,

Kui kaotame väikeettevõtted, kaotame ROHKEM kui maksutulud.

Väikeettevõtted saavad palju sõnu, kuid väga vähe tunnustust – kuni nad kaovad. Selleks ajaks on juba liiga hilja teha muud, kui pomiseda: “Sa ei tea, mis sul on, kuni see on kadunud.”

Väikeettevõtted ei ole ainult maksutulu allikad, nad on paljude töökohtade allikad, mida ei saa asendada Corporate America ega valitsus.  Sama oluline on see, et väikeettevõtete omanikud ja ettevõtjad toetavad naabruskondi, piirkondi ja linnu, millest nad sõltuvad klientide ja tarnijate jaoks.

Omanike ja nende töötajate elatis sõltub nende naabruskonna / linnaosa / linna elujõulisuse säilitamisest, mis hõlmab avalikku turvalisust ja teenuseid, nagu transport ja prügivedu ning muude erasektori teenuste ja mugavuste minimaalset tihedust, mis pakuvad elanikele turvaline ja ahvatlev õhkkond, mida tasub külastada.

59,9 miljonit ameeriklast töötab väikeettevõtetes üle kogu riigi. Hinnanguliselt 47% ameeriklastest ostab väikeettevõtetes vähemalt kaks korda nädalas, moodustades umbes 45% riigi majandustegevusest. USA rahvaloenduse viimaste saadaolevate arvude kohaselt töötab umbes 47% USA töötajatest väikeettevõtetes, võrreldes 54,5%ga 1988.aastal.

Väikeettevõtete ettevõtjad riskivad kõigega, mis neil on ettevõtte avamiseks ja haldamiseks. Neil on mängus palju rohkem nahka kui linnafunktsionääridel, kelle ülesandeks on eeskirjade jõustamine ja ettevõtlusega seotud tasude kogumine või nendel töötajatel, kellel on vabadus töölt lahkuda ja mujalt tööd otsida.

Elanikud kipuvad tundma end jõuetuna, et peatada oma naabruskonna turvalisuse, teenuste ja mugavuste lagunemine. Nad püüdsid ühendust võtta oma valitud ametnike või omavalitsuse funktsionääridega ja neile anti mõttetu hea enesetunde vastus, millest kõik asjaosalised teavad, et see on tühi.

Väikeettevõtete omanikud on valmis avaldama märkimisväärset survet, sest nad teavad, et lagunemine järgneb kainestavale langusele, kus järkjärguline langus kuhjub ja vallandab lõpuks faasimuutuse, mille käigus naabruskonna / linnaosa / linna iseloom läheb üle kalju, mida keegi ei tajunud: pisikuritegevus suureneb, sillutades teed raskemate kuritegude levikule; kliendid hõrenevad ja hakkavad seejärel väheks jääma ning ajastu tunne muutub sõbralikust ettevaatlikust ettearvamatuks või isegi ohtlikuks.

Neofeodaalset majandust ja ühiskonda iseloomustab kahetasandilisus : “kriminaalõigusel” on kaks tasandit: üks randmeplaksudest ja ulatuslikest valgekraede kuritegudest, mida eliit ja rikkad eiravad ning teine ​​palju jõhkram. Kafkalik meile teistele.

Kaubanduse osas võib Big Tech vabalt luua monopole ja Finance pääseb kõigist väidetavatest regulatiivsetest kaitsemeetmetest, samas kui väikeettevõtteid piiravad lõputult paljunevad väikesed eeskirjad, millel on vähe või üldse mitte mingit pistmist avaliku turvalisuse või töötajate tööõigustega. Corporate Americail on tohutu rikkus ja võim, et tühistada kõik tema arvates koormavad eeskirjad, kuid väikeettevõtetel on raske maksta nõuete järgimise hüppeliselt kasvavaid kulusid ja kolmekordistada rämpsutasusid, nagu ärilitsentside uuendamine.

Linnas pakutavad teenused halvenevad, kuid äritegevuse privileegi kulud kolmekordistuvad.

Enamik väikeettevõtteid on füüsilisest isikust ettevõtjad. (vt allolevat diagrammi) Paljud neist on võrgu- või koduettevõtted, mis on kõnniteel kõndivatele elanikele nähtamatud. 5,4 miljonit vähem kui 20 töötajaga väikeettevõtet on nähtavalt seotud naabruskonna tavakaubanduse elujõulisusega.

Demograafia mängib väikeettevõtete elujõulisuses suurt rolli. Umbes 40% kõigist väikeettevõtetest kuulub Boomersile, kes on pensionile jäämas või juba tavalisest pensioniikka jõudnud. Pole vaja palju kahju ega stressi, et sundida neid omanikke ettevõtet müüma või sulgema.

Aga kui tingimused on lagunemas, kes ostab raskustes oleva ettevõtte? Sünge reaalsus on “mitte keegi”. Omanikud töötavad juba pikki tunde ja taluvad suurt stressi. See omakasutamine võib minna ainult nii kaugele, et omanike tervis ja/või rahandus läbipõlemise või kaotuste tõttu laguneb.

Munitsipaalbürokraatia kipub nägema väikeettevõtete maksueesleid kui midagi, millele nad võivad loota sarnaselt purskavale allikale. Kui üks maksueesel peaks kokku kukkuma ja ettevõtte sulgema, ilmub võluväel teine ​​maksuees, kes haarab enda ärakasutamise rakmed ja alustab samas ruumis uut äri.

Kohaliku majanduse turgutajad armastavad tsiteerida uute ärirakenduste tulva tõestuseks, et kevad on ikka veel purskama, kuid paljud neist uutest ettevõtetest on füüsilisest isikust ettevõtjad, kus puudub kauplus ja töötajad. Paljud uued ettevõtted, mis pandeemiajärgses buumis õitsesid, puutuvad peagi esimest korda kokku majanduslanguse vastutuulega ja paljud leiavad, et nende ettevõtted on paisatud rahaliste kaotuste andestamatutele kividele.

Faasimuutuse nihet linnaosade, linnaosade ja linnade iseloomus ja vaimus on raske tagasi pöörata. Kui inimesed ei tunne end enam turvaliselt, ei tule nad enam tagasi. Kui tühjad vitriinid ja kodutute laagrid maastikul domineerivad, ei tule need enam tagasi. Kui teenused halvenevad ja prügi koguneb, ei tule need enam tagasi.

Munitsipaalbürokraatias töötavad suures osas inimesed, kes pole kunagi kogenud, mida tõeline majanduslangus (nagu 1981–1982) võib teha kaubandusele, maksutuludele ja ellujäämise nimel pingutavatele väikeettevõtetele. Nad on kindlad, et ajalugu näitab, et igasugune majanduslangus jääb lühikeseks ja maksueeslid ilmuvad nagu tavaliselt, et täita tühjad kauplused, pööningud ja kontorid.

Aga seekord tuleb teisiti. Ei ilmu ühtegi uut maksueeslit, kes mängiks oma varandust ja elu sellega, et alustab rumalalt kuluka äriga, maksab kehtivaid palku ja hüvitisi ning kõiki makse, litsentse ja rämpsmaksu, mille omavalitsused on väikeettevõtlusele kuhjanud.

Kui kaotame väikeettevõtted, kaotame rohkem kui maksutulusid. Kaotame tööjõu mootorid ning linnaosade ja linnaosade ärilise vundamendi. Kui need vundamendid murenevad, müüvad need elanikud, kes näevad lagunemise libedalt nõlvalt alla liumäge, oma kodud maha ja väljuvad, kui läheb hästi. Need, kes jäävad, kahetsevad oma tegevusetust.

Maksueeslid ei ilmu võluväel. Peab olema infrastruktuur, mis annab tõelise võimaluse elatist välja kraapida, vaatamata kõrgetele kuludele ja tohututele väljakutsetele. Kui koha infrastruktuur ja iseloom lagunevad, kaob ka võimalus ning väikeettevõtted sulavad õhku, kui see on kauem vaeva väärt.

Uus taskuhääling: see on juga – risk, tagatis ja tootlikkus (48 min)

Exit mobile version