Valitsuse juhterakond on teinud kohutava avastuse – raha on kadunud. Poliitilist enesetappu sooritav Kaja Kallas, kelle lahkumist pooldab üle 70% riigi kodanikest, kehitab vaid õlgu – mida pole seda pole. Riigil pole raha peretoetusteks, õpetajate palgatõusuks, inimväärsete pensionite maksmiseks, järjekordadeta arsti juurde pääsu võimaldavaks tervishoiuks. Samas jagub seda va pappi tohutu politiseerunud ametnikearmee ülekuldamiseks ministeeriumides ja riigiasutustes, uute valitsushoonete ehitamiseks ning varitegevusteks, mida harrastavad inimõiguste keskuse taolised Eestivaenulikud seltskonnad või pereväärtusi tümitavad uusliberaalset seksuaalsust kultiveerivad vähemusgrupid, kes samuti riigi rahakotist magusaid suutäisi haukavad.
Kui pinged õpetajate palkade ümber jätavad peaministri suhteliselt külmaks, siis tema haridusministrina poliitilist kapitali teeniva nimekaimu on see pannud tegutsema. Ilma erilise vaevata leiti ministeeriumi eelarvest kaheksa miljonit, mida minister oli valmis õpetajate palgareale lisama, kuid kahjuks see segastel asjaoludel sinna ei jõudnud. Ometi on sellel seigal laiem tähendus. Nüüd on selge, et ministeeriumides on piisavalt kokkuhoiukohti, kust nipsust raha leida, peab olema vaid tahet ausalt analüüsida, millised dubleerimised annab ära jätta, millised asendustegevused lõpetada, millistele turundustrikkidele mitte kulutada, sest riigi tellitud telereklaamid ja muu taoline pahn, ei edenda meie elu karvavõrdki.
Raha on nagu raba.
Tundub, et haridusministrile on läinud hinge laul, mida peaminister leitmotiivina kordab – raha ei ole, raha ei tule! Uurimaks, kuhu riigi raha ikkagi on nii lootusetult kadunud, palkas haridusministeerium tööle kogenud poliitkala Jaak Aaviksoo, kes vaunuigi on pühendunud eradetektiivi ihaldusväärselt põnevale ametile. Aaviksoo ülesandeks oli teha kindlaks, kuhu ministeeriumis raha kaob ja kas on võimalik kulutusi mingil viisil kokku tõmmata. Pange tähele, ministeeriumi kõrgeltharitud ametnikud polnud ise selleks suutelised!
Tulemused ei andnudki end pikalt oodata. Aaviskoo vahe mõistus jagas kohe ära, et tegelikult pole mingit rahapuudust, sellega ei osata lihtsalt ringi käia. Valdkonnas on raha piisavalt. Paljud Euroopa riigid ei saa isegi unistada, et haridusele eraldatakse lausa 5,8–6,3 protsenti SKTst. Aga õpetajad seda priiskamist oma palganumbrites ei näe, sest eelarve põhirõhk on mujal. Aaviksoo ütleb välja kuldse tõe, mis kehtib kõigi Eesti ministeeriumide ja ametiasutuste kohta – raha ministeeriumis on, aga seda võiks kulutada eesmärgipärasemalt.
Laristamine peab lõppema.
Ainus võimalus lõpetada halisemine pidevast rahahädast, on alustada viivitamatult riigiaparaadi põhimõttelise reformiga, viies ametnike arvulise koosseisu mõistlikule tasemele. Kuid Kaja Kallase juhitud kabinet kavandab selle asemel hoopis ametnikearmee kasvatamist. Näiteks mahub „raha pole“ valituse kavadesse kliimaministeeriumi uus enam kui 60-miljonit maksma minev ökohoone, kus märksa mõnusam asjatada ja loodav 400 kõrgepalgalise ametnikuga regionaalarengu ametkond. Eesmärgitu rahalaristamise näide on EAS, mille 578 pühendunud bürokraadi usin paberimäärimine on viinud olukorrani, kus eksport on kukkumas musta auku, ent riigipoolsed ettevõtlustoetused jäävad liigse paberimajanduse tõttu kättesaamatuks ja tegelikult ju polegi eriti, mida jagada, sest suurem osa megaasutuse vahenditest kulub palkadele.
Eestile piisaks vaid ühest Aaviksoost.
Tõde seisneb selles, et meil on valitsus, kes ei mõista mõhkugi eesmärgipärastest kulutustest ja lajatab pigem maksudega. Meil on jõuk koalitsioonipoliitikuid, kes ei muretse inimeste elujärje halvenemise pärast vaid ajavad mingit eesmärgipäratut isiklikku asja. Meil on tohutult ametnikke, kes kaks korda aastas ootavad enesestmõistetavalt palgatõusu, langedes seejärel taas tegevusetusse letargiasse. Milleks kogu see poliitpõhine seltskond, kui tegelikult piisaks vaid ühest Aavisksoost, kes suudaks leida vahendid nii õpetajate palkadeks, lasterikaste perede toetusteks, pensionitõusuks ja muudeks eesmärgipärasteks vajadusteks, mis tagaksid eesti riigi kestmise.
Vsevolod Jürgenson
