Jeff Thomase poolt – Rahvusvaheline mees
Aastaid on olnud inimesi, kes ennustavad suurt majanduskriisi – mitte ainult ühe- või kaheaastast majanduslangust, vaid täieulatuslikku Suurt Depressiooni, mis ületab kõik, mida me oma eluajal näinud oleme.
See võib kõlada liialdatult, aga ajalooliselt on normaalne, et umbes iga kaheksakümne aasta tagant toimub suurem murrang. Ja kuigi mõned meist analüüsisid ja kommenteerisid saabuvat kriisi juba aastaid tagasi, on nüüd selge, et oleme selle ajastu alguses.
Kõik klassikalised ohumärgid on olemas – ja kuigi tehnoloogia on aastatuhandete jooksul muutunud, pole inimkäitumine muutunud. Me kogeme samu sümptomeid, mis ilmnesid eelmiste kokkuvarisemiste ajal – kuni Rooma impeeriumi langemiseni välja.
Seega oleme tunnistajaks mitte ainult majandusliku kokkuvarisemise algfaasile, vaid ka kaasnevatele nähtustele, nagu poliitilise süsteemi korruptsioon, liikumine totalitarismi poole, valuuta devalveerimine ja usalduse kaotus juhtkonna vastu. Samal ajal kogeme loogika, moraali ja inimlikkuse langust.
Kõike seda on raske seedida – ja kahjuks oleme alles languse alguses. Enne paremaks minekut lähevad asjad oluliselt hullemaks.
Psühholoogiline kokkuvarisemise kaskaad
Kui majandus peaks tõsiselt kokku kukkuma, ei suuda elanikkond uute oludega kiiresti kohaneda. Igale šokile järgneb kolm reaktsiooni:
- Šokk – suutmatus mõista mõeldamatut.
- Hirm, segadus ja ülekoormatud tunne kiirete muutuste ees.
- Viha – kõige ohtlikum faas, kus enim mõjutatud mõistavad, et neil pole enam kontrolli.
Ja kui nad ei suuda tegelikult vastutavaid isikuid vastutusele võtta, siis on nende viha suunatud lähiümbruse inimeste – üksteise – vastu.
Kus oht on suurim
Ajalooliste paralleelide põhjal saab kriisi ajal riski määravateks kolmeks peamiseks teguriks:
1. Tööstusriigid
Alates 1945. aastast on lääneriigid – USA, Suurbritannia, EL, Jaapan, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa – domineerinud maailmamajanduses. Ometi on nad ka tänapäeva allakäigu allikas: ülebürokraatia, võlad, korruptsioon ja võimu kuritarvitamine.
Need riigid kogevad kõige rängemat poliitilist ja majanduslikku langust – ning neist saavad maailma kõige ohtlikumad paigad.
Need riigid, mis on viimastel aastakümnetel püsinud stabiilsed, ambitsioonitud ja globaalsest süsteemist vähem sõltuvana, on atraktiivsemad . Muutuste mõju on seal kõige vähem dramaatiline.
2. Külma kliimaga tsoonid
Mida külmem on koht, seda raskemaks elu kriisi ajal muutub. Kui valitsused pankrotti lähevad, lakkavad esimesena toimimast põhiteenused: küte, lumekoristus ja energiavarustus.
Poliitikud hoolitsevad enne elanikkonna kaitsmist oma vajaduste eest. Ja ilma toimiva energiavarustuseta on nädalatepikkused külmaperioodid reaalne oht.
Ka toidutootmine on külmades piirkondades keerulisem – talvel on köögiviljaaed võimatu.
3. Linnad
See on kahtlemata suurim risk. Mida tihedam on asustus, seda ohtlikum.
Kui elekter, vesi või küte lakkab töötamast, pole peaaegu mingeid alternatiive. Linnades valitseb kogukonna asemel anonüümsus ja abi on napilt. Kriisi korral võivad naabrid ohuks muutuda.
Kõige hullem: toiduvarude katkemine. Isegi paar päeva ilma tarneteta võib paanikat esile kutsuda.
Isaac Asimov ütles tabavalt: “Pärast üheksat vahelejäänud söögikorda tapab inimene toidu nimel.”
Isegi need, kes poest leiba leiavad, ei pruugi seda enam turvaliselt koju toimetada. Kui jaotusketid katkevad, muutub päts leiba ohtlikult väärtuslikuks.
Ja isegi jõukates linnaosades pole vaesemad kogukonnad kunagi kaugel – nälg ületab igasuguse sotsiaalse distantsi.
Sellised kokkuvarisemised toimuvad aeglaselt ja siis äkki. Piisab väikesest eskaleerumisest ja terved linnad muutuvad sõjatsoonideks. Ajalugu näitab, et need stsenaariumid korduvad iga kord, kui ühiskond kokku variseb.
Kokkuvõte: Kuhu põgeneda?
Lugejad peaksid ise hindama oma isiklikku riski. Ideaalis peaksid nad valima leebema kliima, stabiilse majanduse ja väikese rahvastikutihedusega asukoha, kus kogukond ja vastastikune toetus endiselt toimivad.
Ettenägelikud tegutsejad otsivad isemajandavaid, põllumajanduslikult produktiivseid piirkondi linnakeskustest kaugel.
Sest inimese enda – ja ta perekonna – ellujäämine võib peagi sõltuda sellest, kus ta selles kriisis parasjagu asub.
