Sõda Ukrainas, hullunud tapatalgud Iisraelis ja neile järgnenud vastulöök, mis võib viia täismõõdulise sõja puhkemisele Lähis-Idas, Hamasi üleskutsed terroriaktidele üle maailma ja lõpuks Soome-Eesti gaasitoru salapärane purunemine – need on sündmused, mis tõukavad maailma globaalse kriisi suunas. Jah, see paneb muretsema, mõtlema enda ja oma lähedaste tulevikule, tundma muret väikese Eesti saatuse pärast, kuid meie peamiseks hooleks peaks olema lõpetada poliitiline määramatus, millesse on meid tõuganud jonnakalt oma tooli külge klammerduv, rahva seas üha ebapopulaarsemaks muutuv Kaja Kallas ja tema saamatu valitsus.
Eesti on siseriiklikul ummikteel.
Kui opositsiooni toetab üle 60% kodanikest ja valitsuserakondi alla 40%, on tegemist vähemusvalitsusega. Kui vähemusvalitsuse juhtimine on peaministri ebakindluse tõttu häiritud, on tegemist tõsise kriisiga, millest ainsaks väljapääsuks on poliitilise vastutuse võtmine ja ametist lahkumine, et anda teed värskemale, teovõimelisemale ja mis eriti oluline, siseriiklike probleemidega tegelevale, mitte välismaist tunnustust kerjavale peaministrile.
Kaja Kallas tervitab kriise, sest vaid tänu neile, püsib ta ametis. Tema kõikumalöönud positsiooni aitas tugevdada Ukraina sõda, mille varjus oli võimalik juhtida tähelepanu kõrvale siseriiklikelt kitsaskohtadelt ning vaigistada opositsiooni, sest peaministri oponentidele kleebiti külge Kremli mõjuagendi silt.
Kui idavedudega asi hapuks kiskus, lahvatas nagu tellitult Iisraeli vaenutegevus. Jälle sai tähelepanu inetult idakaubanduse loolt ja maksutõusude kurvalt saagalt kõrvale juhtida. Lisaks veel teretulnud gaasitoru leke, mis annab võimaluse rahvast veelgi edukamalt sõjaohuga hirmutada, sest hirmunud kogukonda on lihtne ohjes hoida.
Nii olemegi jõudnud siseriikliku ummikuni, kus tuhanded kaotavad töö, maksutõusud ähvardavad paljusid peresid vaesusesse tõugata, kultuurile ja haridusele ei jätku vahendeid ja ohjeldamatu migratsioon muudab ebakindlaks kohalike inimeste turvatunde, ent valitsusjuht räägib üksnes Ukraina sõjast ning vene ohust, selle asemel, et kõnelda tõelisest ohust, mida kujutab endast maamõõtja haridusega rahandusministri isetegevus või lihtsate äritarkustega pahuksis majandusministri küündimatus.
Eesti elu ja olu olgu esikohal.
Esmane, kuhu tuleb püüelda, on jõuda selleni, et lõppeks inimeste sõja ja maailmalõpuga ähvardamine, millega valitsus peaministri eestvedamisel tegeleb. Meie igapäevaelu on tänu pidevale sõjahüsteeriale ning majanduse, kultuurielu ja igapäevase olme allakäigule, muutunud masendavaks. Ja siis imestame, miks kasvab alkoholilembus ja narkomaania, miks suureneb depressioonis vaevlejate ja enesetapjate arv – see johtub praeguse valitsuse ja peaministri arrogantsest Eesti rahva ja riigi vajadustele sülitamisest, mis allakäiku kiirendab.
On viimane aeg uueks peaministriks ja valitsuseks, kes julgeks Eesti probleemidele silma vaadata ning keda rahvas austaks ning omaks peaks. Selleks tuleb ka opositsioonil pingutada, lõpetades lapsikused nagu omane EKRE-le, liigne vene kaardile mängimine, nagu Isamaa või lõputud sisekaklused nagu see toimub Keskerakonnas. Kindlasti on kiirelt hääbunud Eesti200 asemele tarvis tõelist poliitilist ühendust, mis ei liidaks hädiseid jutumehi, vaid tõesti pikka plaani omavaid tegijaid.
Keskendugem Eestile, selle väikese ja haavatava maa saatusele, mis on meile koduks. Teeme siin asjad korda, ilma inimestel maksudega kõri nöörimata, majanduse lammutamiseta, töökohtade kaotamise ning ennatlike reformidega kultuuri ja hariduse hävitamiseta! Eesti vajab ennetähtaegseid valimisi.
Vsevolod Jürgenson
