Leo Hohmann
Samal ajal kui Iisraeli ja Iraani konflikt eskaleerub ning USA ja Suurbritannia annavad märku oma sõjavalmidusest, positsioneerib end võtmetegija: Türgi. President Recep Tayyip Erdoğan on vaikimise murdnud ja selge rindejoone tõmmanud.
Vaatamata NATO liikmelisusele ei toeta Türgi Iisraeli, vaid kirjeldab selle rünnakuid Iraani vastu kui “riiklikku terrorismi”. Erdoğan kuulutas, et Iraanil on “õigustatud ja seaduslik õigus” kaitsta end “Iisraeli banditismi” vastu. Ühes kõnes võrdles ta isegi Benjamin Netanyahut Hitleriga: “Netanyahu on genotsiidikuriteos Hitlerist juba ammu möödas.”
Samal ajal teatas Erdoğan ulatuslikust sõjalise vägede suurendamisest. Eesmärk on saavutada Türgi kaitsetööstuse täielik iseseisvus – oma hävituslennukite, tankide, droonide, rakettide ja fregattidega. Erdoğani sõnul suurendab Türgi oma heidutust tasemeni, “et keegi ei julgeks teda rünnata – ega isegi sellele mõelda”.
Ka välispoliitikas on kurss selgemaks muutumas: vestluses Katari emiiriga kirjeldas Erdoğan Netanyahut kui “suurimat ohtu piirkonna julgeolekule”. Samal ajal kuulutas ta Türgi kõrgendatud valmisolekusse ja lasi koostada hädaolukorra plaanid.
Mis siis, kui Ankara liitub Venemaa, Hiina või isegi Põhja-Koreaga? Türgi valitsus saadab praegu just selliseid signaale. Türgi, Lääne endine liitlane, võib tärkavas globaalses võimuvõitluses valida uue poole. Kolmas maailmasõda muutub seega mitte ainult tõenäolisemaks, vaid ka ettearvamatumaks.
