Määrusega (EL) 2024/1083, mida tuntakse Euroopa meediavabaduse seadusena (EMFA), on EL ametlikult seadnud eesmärgiks kaitsta meedia sõltumatust ja vältida valitsuse sekkumist.
Artikkel 4 sätestab ühemõtteliselt:
„Liikmesriigid ei tohi võtta ühtegi järgmistest meetmetest: meediateenuse osutajate kinnipidamine, karistamine, pealtkuulamine ega jälgimine.“
Kuid kohe sellele järgneb vastuoluline erandklausel:
sellised meetmed on lubatud, kui need on „üksikjuhul õigustatud ülekaaluka avaliku huviga” – nagu on sätestatud artiklites 3(b) ja 4(c).
See sõnastus avab juriidilise lünga, mis võimaldab valitsustel keelust ebamäärase „avaliku huvi” nimel loobuda.
Realistlik stsenaarium: kuidas klauslit saaks kuritarvitada
Kujutagem ette:
uuriv ajakirjanik Anna Keller uurib ülisalajast ELi julgeolekulepingut kolmanda riigiga. See leping lubab edastada ELi kodanike isikuandmeid välisriikide luureteenistustele.
Keller saab ELi asutuse siseselt vilepuhujalt plahvatusohtlikke dokumente ja valmistab ette nende avaldamist.
Päev enne avaldamist sekkub riigi julgeolekuasutus:
“Kaalukate avalike huvide – eelkõige riigi julgeoleku ja rahvusvaheliste suhete kaitse – kaitsmiseks võetakse pr Keller vahi alla ja tema sidevahendid konfiskeeritakse.”
Põhjendus põhineb EMFA artikli 4 punktil c. Võimud väidavad, et avaldamine võib “ohtu seada partnerriigi usaldusele ja käimasolevate operatsioonide turvalisusele“.
Tagajärjed ajakirjandusvabadusele
- Ennetav kinnipidamine – Kellerit peetakse 48 tunniks kinni, et takistada avaldamist.
- Läbiotsimine ja arestimine – Sülearvutid, telefonid ja dokumendid turvatakse allikate tuvastamiseks.
- Õiguslik põhjendus – Ametlikult tehakse kõike „kooskõlas EL-i määrusega“.
- Heidutusefekt – Teised ajakirjanikud väldivad tulevikus tundlikke teemasid, et vältida sihikule võtmist.
Miks see seaduslik oleks
- Klausel „kaalukas avalik huvi” on ebamääraselt määratletud.
- Mõisteid nagu „riiklik julgeolek” või „rahvusvaheliste suhete kaitse” saab tõlgendada peaaegu igal moel.
- Isegi kui meede hiljem kohtus ebaõnnestub, on vahetu eesmärk – avaldamise peatamine – ammu saavutatud.
Kokkuvõte
EMFA-d müüakse ajakirjandusvabaduse verstapostina, kuid praktikas võiks see olla kriitilise kajastuse sihipärase mahasurumise vahend.
Artikli 4 punkti c erand ei ole marginaalne detail, vaid võimas ennetava tsensuuri hoob – täiesti seaduslik ja kooskõlas ELi õigusega.
