Hiljutises intervjuus sõjanduseksperdi Daniel Davisega („Deep Dive“) andis kõrgelt autasustatud USA erukolonel Douglas Macgregor terava hoiatuse Ameerika vägede võimaliku maaväepealetungi kohta Iraanis. Ta võrdleb kavandatud operatsioone – näiteks saarte okupeerimist või Hormuzi väina kontrollimist – ajalooliste katastroofidega nagu 1915. aasta Gallipoli kampaania ja 1944. aasta Normandia sissetung. Macgregori väitel võivad maaväed jääda lõksu, kust pole kerget väljapääsu. Järgnev transkriptsiooni väljavõte (alates 11:52) moodustab tema hoiatuse tuuma ja näitab, miks isegi pealtnäha paremad sõjalised operatsioonid on äärmiselt riskantsed.
Normandia ajalooline õppetund – ja selle kibe tähtsus tänapäeval
Macgregor alustab sündmuste meenutamisega, mis viisid liitlaste maabumiseni Normandias 1944. aasta juunis. Selleks ajaks oli Saksa Luftwaffe läänes praktiliselt hävitatud:
„Kõik unustavad, et enne meie Normandia sissetungi polnud Lääne-Euroopas peaaegu üldse Saksa õhuväge… Kui me 1944. aasta juunis Normandias maandusime, oli Saksa õhujõududes alles vaid kaks hävituslennukit, mis oleksid võinud õhku tõusta ja meiega võidelda… 1943. aastal, enne kui see juhtus, oli sadu, isegi tuhandeid hävituslennukeid, mis oleksid võinud meile tohutut kahju tekitada… Aga nad kõik olid idarindel. Läänes polnud enam palju alles. Ja mis seal oli? Noh, see lihtsalt polnud tipptasemel.“
Vaatamata vaenlase dramaatilisele nõrgenemisele ja vaatamata omaenda tohutule õhuülekaalule – liitlastel oli Normandia kohal operatiivselt 5000 hävituslennukit – suutsid sakslased sissetungivägesid üle kuu aja tagasi hoida.
„Normandia kohal oli õhus 5000 hävituslennukit. Sellest hoolimata pidasid sakslased meid üle kuu aja kinni. Ja ühel hetkel tundus, et nad võivad meid merre ajada.“
Macgregor teeb sellest selge järelduse, mida ta otseselt rakendab võimalikele USA operatsioonidele Iraanis:
“Seega peame mõistma, et sellised operatsioonid on äärmiselt ohtlikud ja väga raskesti teostatavad. Ja ma loodan, et keegi kuskil räägib sellest maailmale.”
Miks Iraan võiks lõksuks saada
Kolonel selgitab: tänapäevane sõjapidamine nõuab lisaks õhuülekaalule ka täielikku domineerimist luureandmete kogumisel, vaenlase rakettide, droonide ja satelliitide hävitamist ning täielikku kontrolli maastiku üle. Just need tingimused puuduvad Iraani stsenaariumis.
Iraanil on tohutu ballistiliste rakettide, tiibrakettide, mehitamata süsteemide ja mobiilsete kanderakettide arsenal – paljud neist asuvad maa-alustes rajatistes. Lisaks sellele on olemas topograafilised eelised: järsud rannikukaljud, kitsad väinad ja kaitsjatele soodne maastik – sarnaselt Gallipolis, kus Briti ja liitlasväed sattusid vaatamata oma ülekaalukale ülekaalule katastroofilisse lõksu.
Macgregor kritiseerib praeguseid plaane teravalt: USA saadab kergejalaväeüksusi (nt merejalaväelasi 31. merejalaväeüksusest või 82. õhudessantdiviisi elemente) koos amfiiblaevadega nagu USS Tripoli või USS New Orleans. Selliste „kergete ja kiirete“ operatsioonide eesmärk on kindlustada Hormuzi väina saarte või lõikude turvalisus. Ilma Iraani ohtude täieliku kõrvaldamiseta oleksid need väed aga äärmiselt haavatavad – täppisrünnakute, drooniparvede või isegi kiirpaatide ja veealuste sõidukite suhtes. Isegi kui USA saavutab lühiajalist edu, ei saa okupatsiooni jätkata. Macgregori väitel näitab ajalugu, et selliseid sihtmärke ei saa „möödaminnes“ vallutada.
Poliitiline mõõde ja enesepettuse oht
See erukolonel, kaitseministri endine nõunik ja kõrgelt autasustatud sõjaveteran näeb Iraani maavägede üle peetavat arutelu lääneriikide liigse enesekindluse korduva mustrina. Ta usub, et Gallipoli (üle 300 000 Türgi kaitsja, tugev suurtükiväe tuli, maastiku eelis) ja Normandia õppetunnid unustatakse.
Selle asemel, et tunnistada reaalsust – et Iraan saab loota Venemaa ja Hiina toetusele, omab praktiliselt ammendamatut raketiarsenali ning on valmis asümmeetriliselt võitlema –, klammerduvad nad “kiire võidu” illusioonidesse.
Seetõttu nõuab Macgregor: Keegi peab need rasked faktid Washingtoni vastutavatele isikutele selgelt ja ühemõtteliselt esitama. Maavägede saatmine Iraani ilma vajalike tingimuste loomiseta oleks äärmiselt ohtlik mitte ainult sõjaliselt – see võib viia strateegilise katastroofini, mis maksab tuhandete Ameerika sõdurite elu ja destabiliseerib piirkonda veelgi.
Kokkuvõte
Kolonel Doug Macgregori hoiatus ei ole patsifistlik üleskutse, vaid kogenud sõjastrateegi kaine analüüs. Normandia näitas isegi ideaalsetes tingimustes, et maapealsed operatsioonid sihikindla vaenlase vastu on kallid, verised ja ettearvamatud.
Iraanis, kus olud on oluliselt ebasoodsamad, varitseb lõks, mis võib olla palju suurem kui kõik, mida USA on aastakümnete jooksul kogenud. Kas seda hoiatust kuulda võetakse, jääb näha – aga ajalugu õpetab meile, et selliseid hääli ei tohiks ignoreerida.
