Vaata täispikka dokumentaali siit:
“Vaatasin TV3 saadet “KolmeDok: Rohepoliitikast ausalt ja keerutamata”, mis võttis ette energiakriisi ja rohepöörde. Kujutlesin end keskmiseks vaatajaks, kes eriti midagi asjast ei tea, ning tegin saadet vaadates jooksvalt märkmeid, et näha, mis peamiselt kõlama jäi.
Saate sissejuhatuseks maaliti veenev pilt, kuidas läbimõtlemata rohepööre nullib ühiskonna aastatepikkuse pingutuse parema elu nimel ning toob kaasa kõigi heaolu järsu halvenemise. Sellise alguse taustal kõlas kõige usutavamalt Martin Helme sissejuhatav sõnum, mis – meeldigu see või mitte – tundus osaliselt tõesena: kliimamuutustega võitlemise pakett õõnestab globaalset tsivilisatsiooni (võib, aga ei pruugi), moodne elu ei saa toimida ilma odava ja küllusliku energiata (tõsi) ning rohepöörde edasine kiirendamine lõpeb katastroofiga (võib, aga ei pruugi).
Edasi näidati tuulepuuduses seisvaid tuulikuid ja tehti selgeks, et kui ei puhu, siis ei puhu terves regioonis. Mida suuremaks tuuleenergia osakaal kasvab, seda riskantsemaks olukord läheb, sest sobivaid salvestustehnoloogiaid pole ja juhitavaid fossiilseid jaamu üha suletakse. Ühesõnaga, liigume elektrikatkestuste kursil. Rohepööre on riskantne projekt ja raha põletamine süveneb, jääb tuuelenergia tulekuga kaasnevate probleemide selgituste järel meelde. Ja salvestub ka Helme sõnum, et rohepöördega saab “kõik minna ainult kallimaks”.
Aga vähemalt käib Euroopas jõuline süsinikuheitmete vastane võitlus – “fossiilkütustel toimva majanduse tapmine” -, ja seda ajal, kui muu maailm kliimameetmetega alles uimerdab, pidades majandustulemusi tähtsamaks. Siinse kliimasõja kulutused maksab kinni mõistagi tarbija – viimase viie aastaga on CO2 kvoodi hind kasvanud üheksa korda. Saan teada, et seda osalt ka seepärast, et kvoodikaubandusest on tehtud spekulantide rikastumise instrument. Rohepööre, see on lihtinimeste röövimine, jääb meelde.
Rohepöördele tuuakse ohvriks ka kodumaised ettevõtted, nagu suurim elektritarbija Estonian Cell, kes võitleb igapäevaselt ellujäämise nimel. “Eestil jätkub miljardeid rohepöördeks, kuid ettevõtete toetamiseks oleme liiga vaesed,” kõlab Estonian Celli nutulaulule taustaks. Euroopa on tormaka rohepöördega hävitamas oma majandust ja konkurentsivõimet, muu maailm aga kütab kliimat rahumeeli edasi, selgitatakse vaatajale. Kaine lähenemise näitena tuuakse Hiina, kus rohepöördest tähtsamaks peetakse ellujäämist.
Mängu tuuakse ka tehnoloogilsied päästerõngad, sest ega fossiilenergia pole paha, süsinikuheitmed on pahad, ja CO2 saab ju kinni püüda. Tehnoloogia on küps ja kasutuselevõtt ootab vaid rahvalt rohelist tuld, selgitatakse. Põlevkivi põletamine on seega okei, kui vaid tahame ja lubame, jääb meelde.
Rohepööre pole heategevusprojekt, see läheb maailmale maksma 100-250 triljonit. Summa on suur, nii suur, et paneb õlgu kehitama, niikuinii ei kujuta nii suurt summat ette. Isegi ELis pole varem ühtki nii kulukat projekti olnud kui rohepööre. Kõlama jäävad sõnad rahakülv, kasum, räkit, meeletu äri. Rohepööre on viimaste aastate rahatrüki väljund, salvestub arusaadav mõte.
Eesti mereala antakse soodsatel tingimustel aastakümneteks välismaistele suurettevõtetele. Kihnu saar piiratakse tuulikutega sisse ja paadiga enam merele ei saa, megaparkides toodetav elekter aga läheb sinna, kus on parasjagu energianälg. Saaremaa rannikumeri täidetakse Tallinna teletorni kõrguste hiidtuulikutega, meeldib see sõrulastele või mitte.
Norras elavad eestlased räägivad, et seal on varasemalt väga odav elektrihind ulmelistesse kõrgustesse tõusnud. Norra on elavaks näiteks, kuidas ühises võrgus teevad energianäljas naabrid elu talumatult kalliks. Sama saatus võib tabada ka meid, kui oleme liitunud kavandatava Euroopa megavõrguga, hoiatatakse.
Saate lõpetab ülevaade gaasisõltuvuse tekkest ja hetkeseisust, rohepöörde põhjustatud metsade ahju ajamisest ning süngeid mõõtmeid võtvast kaevandamisest. Hoiatatakse, et Euroopa julgeolek hakkab sõltuma Hiina armust. Pealegi ei jätku praegusel kujul tehtava rohepöörde jaoks planeedil isegi ressursse – sellise rohepöördega me sisuliselt tapame rohepöörde, kõlab meeldejääv mõte.
Selline see rohepööre tegelikult on, vaadake ise, kui ei usu. Mõistagi on see vaid ühes dokumentaalsaates esitatud nägemus, kuid kõnetab keskmist vaatajat ilmselt rohkem kui soovmõtlemisest kantud poliitilised sõnavõtud, mida loevad ja kuulavad vaid vähesed, aru saavad veel vähesemad ning mis on tegelikkuses toimuvaga karjuvas vastuolus.
Rohepöördes pole midagi rohelist ja midagi head sellest ei sünni, on viimane mõte telerit välja lülitades, sest saate lõpus meelde tuletatud rohepöörde algsest mõttest – vähendada kordades kogu energiatarbimist ja minna üle lokaalsele tootmisele – pole tänaseks enam suurt midagi järel. ”
//Jaak-Kristjan Sutt//
