Kolmanda Reichi ”T4 programm,” mis pakub hoiatavat lugu

Aaron Kheriaty, kes on hinnatud asjatundja meditsiinieetika alal, sealhulgas
väärkäitumise osas, mis leidis aset Kolmanda Reichi perioodil, ütleb oma artiklis
„Nürnberg, 1947“, et 1930. aastatel peeti Saksa meditsiini ja Saksa tervishoiuasutusi
laialdaselt maailma kõige arenenumateks.

Kuid peened, tohutult järgnevad nihked olid toimunud aastakümneid enne Adolf Hitleri
võimuletulekut, alustades eugeenikaliikumise tõusust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
1922. aastal avaldasid psühhiaater ja advokaat Alfred Hoche ja Karl Binding mõjuka raamatu
„One the Destruction of Life Unworthy of Life“ („Elu vääritu elu hävitamisest“). Selle asemel, et teenida ravile ilmuva üksiku patsiendi tervist, julgustati arste vastutama „sotsiaalse organismi“ (volk) kui terviku “tervise“ eest.

Selle asemel, et näha vaevatud inimesi haigetena ja kaastundlikku arstiabi vajavatena, said
arstidest külma ja kalkuleeriva utilitaristliku eetose juhitud sotsiaalpoliitilise programmi
agendid. Kui sotsiaalset organismi tõlgendati tervena või haigena, iseloomustati mõningaid
inimesi (nt kognitiivsete või füüsiliste puuetega inimesi) kui „vähkkasvajaid“ volkil.

Esimesed gaasitatud inimesed ei olnud juudid (mis tulid hiljem), vaid psühhiaatriahaiglates
puudega patsiendid, kes mõrvati T4 programmiga. Kõik need surmaotsused allkirjastas arst.
Isegi pärast seda, kui surmav režiim pööras tähelepanu juutidele ja teistele etnilistele
vähemustele, jätkasid nad peaaegu rahvatervise õigustuste kasutamist: tuletage meelde, et Euroopas demoniseeriti juute regulaarselt kui „haiguste levitajaid“.
Aktion T4, hügieeniprogramm Aktion T4 oli osa Kolmanda Reichi valitsuse hügeeniprogrammist. Selle abil püüti vabaneda puudega inimestest. [1] Operatsiooni peakorter asus Berliinis Tiergartenstraße 4.
Programm algas septembris-oktoobris 1939 ja jätkus 1945 aastani; hinnanguliselt 275 000 kuni 300 000 tapeti haiglates Saksamaal, Austrias, Poolas ja tänapäeva Tšehhi Vabariigi
territooriumil. [2] [3] [4] Tapetute arvuks pandi ametlikult kirja 70 273 inimest, kuid alates
DDR-ist on see arv kasvanud peale seda, kui arhiivist avastati uusi andmeid. [5]
Kõrgeima tervishoiuasutuse Leonardo Conti alluvuses delegeeriti Aktion T4 programmi
praktikas elluviimine Philip Bouhlerile, Karl Brandtile, Werner Heydele ja Paul Nitschele.
Aktion T4 eesmärk oli säilitada populatsiooni “hügieenipuhtus“. [1] Eesmärk oli kõrvaldada
„elujõuetu elu“ (Lebensunwertiges Leben). [6]
Algselt rakendati Aktion T4 programmi ainult puuetega laste puhul, kes võeti nende peredest haiglatesse, aga programmi laiendati hiljem samuti täiskasvanutele. Valitsuskantselei õigusakt
(Gesetz zur Verhütung erbkranken Nachwuchses) nägi algselt ette ainult puuetega inimeste
järeltulijate utiliseerimise rasestumisvastaste vahenditega, mida kohaldati hiljem muu hulgas arengupuudega inimestele, sealhulgas diagnoosid, nagu skisofreenia ja depressioon,
epileptikud, pimedad, kurttummad, kes tuli sundsteriliseerida. [6]
Sarnased õigusnormid oli seadusandja kehtestanud Ühendriikides ja mitmel pool Euroopa
riikides. [7]

18. augustil 1941. aastal väljastas Kolmanda Reichi valitsus korralduse, et vastuväidete tõttu tuleb Aktion T4 programm ajutiselt katkestada. Selleks ajaks oli tapetud hinnanguliselt 70 000 inimest. Avalik vastupanu suutis siiski ainult aeglustada operatsiooni täieulatuslikku kasutuselevõttu.
Kontor, mis pidi selle „Sonderprogrammi“ eesmärke hakama valitsuse alluvuses täitma, töötas ametniku Philipp Bouhleri juhtimisel, kes oli nii „Reichsleiter“ (rahvuslik juht) kui ka
valitsuskantselei ülem. Ta oli ka „Schutzstaffel“ riigiametnik, kes vastutas Aktion T4 eest.

Samuti Bouhler vastutas „Aktion 14f13“ programmi eest, mida nimetatakse ka
„Sonderbehandlungiks“ („erikohtlemine“), mis tappis hinnanguliselt 15 000 kuni 20 000
kinnipeetavat.
Numbrite ja tähtede kombinatsioon 14f13 tuletati „Schutzstaffeli“ ametnike arvepidamise
süsteemist. Number „14“ viitas koonduslaagrite inspektorile, täht „f“ tähistas
„surmajuhtumeid“ („Todesf älle“) ja number „13“ näitas hukkamismeetodit, täpsemalt
gaasitamist T4 programmi keskustes. Mõiste „Sonderbehandlung“ (erikohtlemine) kasutati
koodina hukkamise või tapmise tähistamiseks.
1941. aastal käivitasid Bouhler ja Heinrich Himmler Aktion 14f13 programmi. Bouhler käskis valitsuskantselei Hauptamt II juhil Viktor Brackil seda direktiivi täita. Brackile, kes juba jälgis T4 erinevaid operatsioone, usaldati selle rakendamine. Organisaatoriks määrati ka arst Karl Brandt. Ta nimetati hiljem NSDAP liikmena valitsuskabineti sanitaar- ja tervishoiuvolinikuks (Bevollmächtigter für das Sanitäts- und Gesundheitswesen).
Süüdistatuna osalemises inimkatsetes esitati Brandtile süüdistus 1946. aasta lõpus. Koos 22 teise arsti ja ametnikuga kohtuasjas Ameerika Ühendriigid vs. Karl Brandt mõisteti ta süüdi kõrgeima juristiksiooni karistusmäära alusel ja poodi hiljem üles 2. juunil 1948.
Hauptamt II ametnikud eesotsas Viktor Brackiga olid võtmetähtsusega T4 programmi
korraldamisel. Alates 1939. aastast mängisid nad olulist rolli laste eutanaasiaprogrammis.
Bracki üle mõisteti kohut ja talle määrati juristiksiooni kõrgeim karistusmäär ning hukati
poomise teel Landsbergi vanglas 2. juunil 1948.
Aktion T4 programmi algatamise eest vastutavad isikud
Philipp Bouhler

Karl Brandt

Viktor Hermann Brack

Koostas Revo Jaansoo (22.10.2024)

Allikad: Nürnberg, 1947, Aktion T4, Wikipedia
Viited

1. Magnusson, Thomas & Rosenfeldt, Niel Erik & Weibull, Jörgen: Otavan suuri
maailmanhistoria. Osa 17., lk 278. Tõlkinud soome keelde Kirsti ja Arto
Ingervo. Helsinki: Otava, 1986. ISBN 951-1-09304-5

6

2. Browning, Christopher: The Origins of the Final Solution: The Evolution of
Nazi Jewish Policy, September 1939 – March 1942, lk 193. Arrow, 2005. ISBN
978-0-8032-5979-9
3. Longerich, P.: Holocaust: The Nazi Persecution and Murder of the Jews., lk
477. Oxford University Press, 2010. ISBN 978-0-19-280436-5 (inglise)
4. Proctor, Robert N.: Racial Hygiene: Medicine under the Nazis, lk 191. Harvard
College, 1988. ISBN 978-0-674-74578-0
5. Euthanasie im Dritten Reich bundesarchiv.de. Viidatud 22.10.2024. (saksa)
6. Bruchfeld, Stéphane & Levine, Paul A.: Kertokaa siitä lapsillenne, lk 28-29.
Helsinki: Opetushallitus, 2001 (2. trükk 2006). ISBN 952-13-1056-1 Teose
internetilehekülg (pdf)
7. John Read (ed.), Models of Madness 2005. Isbn 0-203-42309-X. Viidatud
22.10.2024. Google Books