Kohtuasi jõukasutuse üle: Merike Sirelpuu andis ütlusi Põhja-Savo kohtus

2021. aasta 1. märtsil viisid Soome Põhja-Savo ametnikud eestlasest ettevõtja Merike Sirelpuu sunniviisiliselt meditsiinilisele testile, mis väidetavalt rikkus tema kehalist puutumatust ning kahjustas tema ettevõtlust ja mainet. Juhtum tuletas meelde üksikisiku õiguste ja riigi sundmeetmete konflikti ning vajaduse minimaalselt piirava sekkumise järele.

Iisalmi kohtumenetlus: Merike Sirelpuu vastas etteheidetele tervise ohustamise katses

Kolmapäeval, 5. novembril 2025, toimus Põhja-Savo kohtumajas istung, kus arutati laialdast tähelepanu pälvinud juhtumit, milles Merike Sirelpuu suhtes oli esitatud süüdistus „ametnike tervise ohustamise katses“. Juhtum sai alguse 1. märtsil 2021, mil korrakaitse viis Sirelpuu jõuga tema kodust Iisalmis haiglasse ning temalt võeti sunniviisiliselt nina-neelu proov. Pärast kinnipidamist avaldati tema nimi ja foto, tekitades avalikkuses mulje, nagu oleks tegu ohtliku kurjategijaga ning see kahjustas tõsiselt tema ettevõtlustegevust.

Kodanikualgatuse eestvedaja Mikko Vapa kirjeldas toimunut sotsiaalmeedias järgmiselt:

„Kõik algas sellest, kui Sirelpuu joogastuudio klient väitis, et olevat saanud koroonaviiruse nakkuse ettevõtjalt, kuigi oli ise täiesti terve. Ühelgi teisel stuudio kliendil ei esinenud COVID-19 sümptomeid. Erakordne on seegi, et isik, kes väitis end nakkuse saanud olevat, jätkas pärast avalduse esitamist oma tavapärast eluviisi. Süüdistuse tegelik motiiv jääb endiselt ebaselgeks.“

Täna, aastaid pärast neid sündmusi, kujutavad korrakaitseametnikud, kes Sirelpuu suhtes sunnivahendeid kasutasid, end juhtumi ohvritena.

Põhja-Savo kohtumaja avalikust menetlusloendist nähtub, et Sirelpuu vastas etteheidetele, mille oli esitanud prokurör Heikki Ylisirniö. Kohtunikuna tegutses Adelina Komulainen ning kaasistujana (kohtusekretärid) osalesid Elise Toppinen ja Matti Rönkkö. Ajakirjanik Jouni Koistinen jälgis kohtumenetlust istungisaalis, kus fotografeerimine ja salvestamine olid keelatud. Ajakirjanik dokumenteeris istungi kulgu ning intervjueeris hiljem Sirelpuud, et kajastada tema seisukohti.

Juhtumi taust seisneb selles, et õigusasi sai alguse kliendi väitest, justkui oleks tal tekkinud respiratoorse hingamisteede haigusega seotud kliiniline infektsioon kokkupuute tagajärjel Sirelpuu joogastuudios. Samas puuduvad tõendid selle kohta, et ükski teine stuudio külastaja oleks haigestunud või et oleks esinenud viiteid ühegi hingamisteede viiruspatogeeniga seotud sümptomitele. Süüdistuse esitanud isik jätkas pärast väite esitamist tavapärast eluviisi. Juhtum on esile kutsunud ulatusliku avaliku arutelu jõustruktuuride tegevuspraktikate, sealhulgas tsiviilisikute suhtes rakendatavate militariseeritud jõuvõtete õiguspärasuse, õiguskaitsemenetluste läbipaistvuse ning ettevõtlusvabaduse kaitse üle.

Kohtuistungi jälgimine

Kinnipidamine toimus arsti korralduse alusel PCR testi võtmiseks, kuigi Sirelpuu väitis, et oli valmis minema Kuopio haiglasse, nagu tema terviseseisund nõudis. Riigiteenistujad viisid ta sunniviisiliselt Iisalmi haiglasse. Elukoha läbivaatuse puhul ei esitatud kirjalikku luba, ning kohtus jäi ebaselgeks, kes maja ukse avas ja kuidas eskaleerusid sündmused kohtus arutatud traagilise olukorrani, mis hiljem videole jäädvustus.

Juhtum on pretsedendi seisukohalt märkimisväärne: kas meditsiinitöötaja korralduse alusel võib politsei kutsuda isiku elukohast testile sõltumata kellaajast või tema olukorrast. Testitulemused olid negatiivsed, kuid Sirelpuud süüdistati siiski teistele võimaliku nakkusohu tekitamises.

Kinnipidamise käigus põhjustasid korrakaitsjad Sirelpuule mitu verevalumit ning PCR-test vereloomehaiguse tõttu põhjustas püsiva ninaverejooksu. Prokurör kinnitas, et vägivalla kasutamine oli faktiline ja vaidlustamata. 

Sirelpuu alaealine tütar dokumenteeris kinnipidamise, videomaterjal esitati kohtule. Teist salvestust, mille algse seadme ametnikud väidetavalt hävitasid, kasutati alternatiivse seadme kaudu avalikkuse ja meedia jaoks.

Kinnipidamise käigus esitati Sirelpuule nõuded 3 000 ja 200 euro ulatuses väidetava hammustuse hüvitamiseks. Jõuvõtteid õigustati võimaliku kõrge riskiga, tuginedes avaliku tervise ja nakkusohtlike patogeenide kontrolli põhimõtetele.

Sirelpuu kaitse istungil

Sirelpuu eitas talle esitatud etteheiteid ja rõhutas kohtus usaldamatust riigiteenistujate suhtes. Alguses teavitati teda karantiinist, mida ta täitis oma elukohas Vieremäl, kuid hiljem määrati talle PCR-test Kuopio haiglas, hoolimata vereloomehaiguse olemasolust.

Tema arst oli kinnitanud, et test ninasõõrme või nina-neelu kaudu võib ilma meditsiinilise järelevalveta olla eluohtlik. Sirelpuu oli korduvalt hoiatanud ametnikke ja haigla personali, kuid tema seisundit eirati.

Korrakaitsjad ja humanitaartöötajad sundisid teda testi tegema, põhjustades mitu päeva kestva ninaverejooksu. Esmane proovivarras murdus, teine katse õnnestus alles hiljem. Hoolimata dokumenteeritud hirmust ja paanikast eirati Sirelpuu kehalist puutumatust ja meditsiinilist autonoomiat.

Kohtuekspertiis

Dr Tamara Tuumineni antud ütluse kohaselt toimus 1. märtsil 2021 Sirelpuu ekskortimine Iisalmis, mille käigus viidi läbi PCR-test (nasopharyngeal swab) SARS-CoV-2 tuvastamiseks. Kinnipidamise käigus tekkis Sirelpuule mitu verevalumit ja traumaatilisi pehmekoe kahjustusi ning test põhjustas püsiva, mitmepäevase ninaverejooksu (epistaxis), arvestades tema vereloomehaigust.

Ekspert kinnitab, et PCR-test vereloomehaigusega patsiendil on tavameditsiini standardite kohaselt lubamatu ilma eriarstiabi ja kliinilise järelevalveta. Patsiendi ekskortimine ja sunniviisiline testimine rikuvad üksikisiku kehalist puutumatust ja meditsiinilist autonoomiat ning võivad põhjustada eluohtlikke tüsistusi. Testi diagnostiline väärtus on piiratud, väär-positiivsete tulemuste määr võib ulatuda kuni 97 %, suurendades ebaõige sekkumise riski.

Sundprotseduurid ja Oviedo konventsioon Sirelpuu juhtumis – kompaktne ülevaade

• Faktid: 2021. aasta märtsis viidi Merike Sirelpuu jõuga kodust PCR-testile, sundides protseduuri läbima vaatamata tema vereloomehaigusest tulenevatele eluohtlikele terviseriskidele. Testimine toimus ilma adekvaatse meditsiinilise järelevalveta, põhjustades väidetavalt mitmepäevase ninaverejooksu ja psühhosomaatilist stressi.
• Õiguslik hinnang: Kohtuekspertiis kinnitab, et toimus riive Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklite 8 ja 9 tähenduses: riigi sundmeetmed rikkusid kodu ja eraelu puutumatust ning südametunnistuse ja filosoofiliste veendumuste kaitset. Proportsionaalsuse ja õiguspärasuse põhimõtted jäid eiratud, kuna protseduurid viidi läbi ilma vahetu ohu tuvastuseta ja individuaalse riskihinnanguta.
• EIK pretsedent: Sirelpuu juhtumi kontekstis on analoogiline Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoja otsusega Pindo Mulla vs. Hispaania (nr 15541/20, 17.09.2024), kus tuvastati sundmeditsiini rakendamise korral konventsiooni rikkumine. Kohtulahend leidis, et riigil on kohustus hinnata individuaalset terviseriski ning tagada protseduuride proportsionaalsus. Sarapuu puhul viidi jõuga kodust PCR-testile, ignoreerides vereloomehaigusest tulenevaid eluohtlikke riske ja ilma adekvaatse meditsiinilise järelvalveta, mis kujutas otsest riivet tema kehalisele puutumatusele, meditsiinilisele autonoomiale ja südametunnistuse kaitsele.
• Oviedo konventsioon (ETS nr 164): Soome suhtes juriidiliselt siduv alates 1. märtsist 2010. Konventsioon nõuab biomeditsiini protseduuride rakendamisel õiguspärasust, proportsionaalsust ja minimaalset piiravust, arvestades meditsiinilist autonoomiat, informeeritud nõusolekut ja individuaalseid terviseriske. Oviedo konventsioon ei loo iseseisvat hagimenetlust, kuid koostoimes EIÕK artiklite 8 ja 9-ga võimaldab konventsioon tugevdada isiku õigusi meditsiinilise autonoomia, südametunnistuse ja kehalise puutumatuse riive korral.

Järgnevalt on esitatud tabel, mis viitab, et Sarapuu juhtum demonstreerib otsest konflikti riigi sundmeetmete ja üksikisiku õiguste vahel.

Kohtuistung Sirelpuu asjas: viiruseoht ja kohtuniku reaktsioon

Kuigi Sirelpuud süüdistatakse SARS-CoV-2 levitamises, ei ole kohtule esitatud tõendeid, et tal või süüdistajatel oleks esinenud hingamisteede infektsiooni. Istungil, kus Sirelpuu oli politsei jõuvõtete all kannatanuna, kujunes pingevaba meeleolu – kohtunik naeris Sirelpuu kaitseküsimuste esitamisel.

Ajakirjanik Jouni Koistinen märkis, et kohtus käsitleti COVID-19 endiselt väga ohtliku haigusena, kuigi ülemaailmsed andmed näitasid, et see ei olnud gripiviirusest (virus influenzae) ohtlikum ning meedia liialdused suurendasid avalikku hirmu. 

Merike Sirelpuu juhtum: jõuvõtted ja tahtevastane testimine 

Sirelpuu väitel ei olnud põhjuseks karantiini kohustus, vaid politsei sundis teda PCR-testile, kuigi tema vereloomehaigus tegi nina kaudu testimise eluohtlikuks. Talle jäi ebaselgeks, miks jõuvahendeid üldse kasutati.

Kõik juhtumiga seotud isikud – politseinikud, Sirelpuu ja tema pere – olid füüsiliselt terved, kuid Sirelpuule esitati süüdistus raskete haiguste tahtliku levitamise eest.

„Kohtus tõstatati ka PCR-testide usaldusväärsus. Prokurör tunnistas, et PCR-testid ei ole diagnoosimiseks usaldusväärsed. Kardetud haigus ei olnud tavapärasest hooajalisest gripist surmavam, kuigi meedias esitati väited vastupidiselt.

Kanada kohus: nina tampooni sisestamine PCR-testi jaoks rikub kehalise autonoomia õigust

Fernando juhtum ja Sirelpuu juhtumiga seos

Chris Weisdorf esitas vaidlustuse seoses Melani Fernando juhtumiga Kanada Ontario provintsi kohtus, käsitledes PCR-testimise kohustuslikkust. Kohus leidis, et tuleb austada kehalise autonoomia õigust, ning lükkas tagasi nina tampooni sisestamise PCR-testi läbiviimiseks. Fernandot süüdistati alusetult 2021. aastal Kanadasse naasmisel kohaldatud PCR-testi keeldumise eest. Weisdorf on rohujuure tasandi ühenduse Mures Kanada valijad (CCCAN) kaasasutaja ja direktor ning esindab aktiivselt kodanike huve, rõhutades valitsuse õigusriigi põhimõtte ja põhiseadusliku kaitse eiramise ohtu. Temaga saab ühendust võtta elektronposti teel: [email protected].

Kohus leidis, et Kanada karantiiniseaduse paragrahv 14 sätestab kehalise puutumatuse miinimumstandardi, mille kohaselt mis tahes sunniviisiline reisija kehasse sisenev läbivaatus on ebaseaduslik. Fernando kohustus PCR-testile osaleda tunnistati ebaseaduslikuks, samas kui seadus säilitas oma jõu kehalise autonoomia kaitse tagamiseks.

Väljavõtted kohtuotsusest:

1. vs. Fernando, 2024 ONCJ 336 (kohtutoimiku nr 3111-999-00-3261751F-00)

„Pr Fernando lendas oma koju Mississaugas, jõudes Pearsoni lennujaama 9. aprillil 2022. Ta oli ilmselt vaktsineeritud, kuid keeldus COVID-19 testist, mis valiti juhuslikult tema peal läbiviimiseks.

Pr Fernando mõisteti kohtus süüdi karantiiniseaduse (edaspidi „seadus“) § 58 alusel antud korralduse täitmata jätmises ning talle määrati 5000 dollari suurune trahv koos täiendavate süüdistustega, mis tõstsid trahvi lõplikult 6255 dollarini.

Pr Fernando esitas apellatsioonkaebuse kohtule; teda abistas apellatsioonkaebuses mitteadvokaat Chris Weisdorf, kes toetas nii teda kui ka kohut menetluse läbiviimisel.

Kaitsja esitas rahukohtuniku ees ja minu ees argumendi, millel oli oma kaal. Rahukohtunik ei käsitlenud seda argumenti. Lihtsustatult öeldes seisnes argument selles, et seadus ei andnud läbivaatuse eest vastutavale ametnikule õigust nõuda sõeluuringut, mis hõlmaks instrumendi või muu võõrkeha sisestamist reisija kehasse.

Minu hinnangul on nina tampoon „instrument“ või „võõrkeha“. Seetõttu ei lubanud karantiiniseadus antud juhul sõeluuringu ametnikul hr Roxasel nõuda, et pr Fernandot testitaks lennujaamas, sisestades tema ninaõõnde ninatampooni.

Ma otsustan, et nina tampooniproov, mida sõeluuringu ametnik antud juhul nõudis või kohustas pr Fernandolt, oli ebaseaduslik nõue. Pr Fernando keeldumine selle nõude täitmisest oli tema poolt õiguspärane.

Sõeluuringu ametniku poolt esitatud nõue ei olnud seaduslik, seetõttu ei oleks rahukohtunik tohtinud pr Fernandot süüdi tunnistada.

Seetõttu pööran rahukohtuniku otsuse ümber ning otsustan, et pr Fernando ei ole süüdi.“

Kanada karantiiniseadus (S.C. 2005, c. 20) – väljavõte:

•  14 (1)

Ministri poolt volitatud kvalifitseeritud isik võib selleks, et teha kindlaks, kas reisijal on nakkushaigus või selle sümptomid, kasutada ministri poolt lubatud sõeluuringutehnoloogiat, mis ei hõlma ühegi instrumendi või muu võõrkeha sisenemist reisija kehasse.

26. juuni 2024. a kohtuotsus kinnitab, et Kanada karantiiniseaduse kohane PCR-testimine, mis nõuab ninaõõnde tampooni sisestamist, on ebaseaduslik.

Seos Sirelpuu juhtumiga ja Kanada seadusest tulenevad printsiibid

Sirelpuu juhtum kinnitas, et kehalise ja meditsiinilise autonoomia piiranguid tuleb hinnata rangelt proportsionaalsuse ja õiguspärasuse printsiibi alusel. Fernando juhtum Kanada Ontario kohtus täiendab seda juriidilist raamistikku, näidates, et riigi sekkumine üksikisiku kehalisse autonoomiasse – sealhulgas PCR-testimine, mis eeldab instrumendi või muu võõrkeha sisestamist kehasse – peab olema seadusest tulenevalt selgelt normeeritud, põhjendatud ja proportsionaalne. Igasugune sunniviisiline meditsiiniline protseduur võib kujutada endast põhiseaduslikku rikkumist, eriti juhul, kui puudub kaalutletud alternatiiv, nagu kohus on korduvalt rõhutanud.

Kanada karantiiniseadus (§ 14 S.C. 2005, c. 20) sätestab: ministri volitatud kvalifitseeritud isik võib sõeluuringutehnoloogiat kasutada üksnes nakkushaiguse või selle sümptomite tuvastamiseks ning see ei tohi hõlmata ühegi instrumendi või muu võõrkeha sisestamist reisija kehasse. Fernando juhtum kinnitab, et mis tahes riigi sundtegevus, mis ületab selle seadusest tuleneva kehalise puutumatuse miinimumstandardi, on juriidiliselt õigusvastane.

Rahvusvaheline ja võrdlev kontekst

Fernando juhtumi otsus on kooskõlas rahvusvaheliste standarditega meditsiinilise autonoomia kaitses:

• Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK, art. 8 ja 9) rõhutas isiku kehalise puutumatuse ja eraelu kaitse tähtsust ning kohustust tagada sekkumise proportsionaalsus;
• Saksamaa konstitutsioonikohus (BVerfG) on korduvalt kinnitanud, et piirangud põhiseaduslikult kaitstud õigustele peavad olema minimaalsed ja absoluutse vajaduse piires;
• USA Ülemkohtu lahendid (Tinker vs. Des Moines; Brandenburg vs. Ohio) ei kohaldu otseselt meditsiinilise autonoomia vaidlustes, kuid pakuvad analoogia raames võrdlusraamistikku konstitutsioonilise kaitse ja proportsionaalsuse printsiibi rakendamiseks.

Fernando ja Sirelpuu juhtumid koos Kanada karantiiniseaduse regulatsioonidega kinnitavad, et kehalise autonoomia piiranguid ei tohi rakendada meelevaldselt ega ilma piisava juriidilise põhjenduseta. Kohus peab aktiivselt kontrollima, et riigi tegevus oleks kooskõlas põhiseaduslike ja rahvusvaheliste standarditega ning et mis tahes sundtegevus jääks seadusest tuleneva miinimumstandardi piiresse.

Kokkuvõte ja juriidiline järeldus

1. Mis tahes riigi sekkumine üksikisiku kehalisse autonoomiasse peab olema:
2. seaduslik ja selgelt normeeritud,
3. põhjendatud olulise ühiskondliku eesmärgiga,
4. proportsionaalne ja minimaalselt piirav.
5. Fernando juhtum näitab, et PCR-testimise sundimine, mis hõlmab ninatampooni sisestamist, ületab Kanada seadusest tuleneva kehalise puutumatuse miinimumstandardi ning on seetõttu õiguspärasuse printsiibi rikkumine.
6. Sirelpuu juhtum kinnitab samasugust proportsionaalsuse ja autonoomia kaitse printsiipi Eesti kontekstis, mida saab rahvusvahelise õiguse ja pretsedendi valguses rakendada analoogiliselt.
7. Riigi tegevuse õiguspärasuse ja proportsionaalsuse hindamine peab olema aktiivne ja sõltumatu, tagades, et sundtegevus oleks õiguspärane, põhjendatud ning võimalikult piiratud.

Kohtulahendi üksikasjadega saab tutvuda siin.

Usalduse, majanduse ja tervise kahjustused

Dramaatiliste sündmuste tagajärjel hävitati Sirelpuu elukutse, sest juhtumi laialdane kajastamine ja ettevõtjat süüdistavate isikuandmete avalikustamine meedias viisid tema ettevõtte koostöölepingute katkestamiseni.

Pärast PCR-testi sunniti Sirelpuu mitu päeva haigla kohustuslikku karantiini ja ravi alla ning ta paigutati ka sundisolatsiooni. Erakordne oli, et karantiinimäärus anti välja alles pärast tema vabastamist sundravist.

Sirelpuu kaitses oma tegevust, kirjeldades kogetud ärevust ja oma väikese tütre traumaatilisi kogemusi. Samuti tõi ta esile elukaaslase kogetud jõuetuse ja teadmatusest tingitud valu seoses sellega, mis tema lähedasega kodus politsei vägivalla järel juhtus. Haiglast ei saabunud poliitikute lubatud kõnesid, mis süvendas lapse muret ema saatuse pärast dramaatilise sündmuse ööl.

Juhtumi eripäraks ja tüüpiliseks probleemiks on ka see, et kohtus kohal viibinud Länsi-Savo ajakirjanik, kuigi kuulus suure meediaväljaande alla, ei kirjutanud kaitsepoolsete ettekannete ajal midagi üles uudise jaoks. Samuti on häiriv, et politseinikud ja isegi kohtunik naersid korduvalt, kui Sirelpuu püüdis end kaitsta.

Merike Sirelpuu esitas kriminaalavaldused tervishoiutöötajate ja meediamajade vastu

Merike Sirelpuu esitas ajakirjanik Juha Korhoneni teatel mitu kriminaalavaldust pärast Põhja-Savo kohtu 19. novembril 2025 antud otsust asjas: „Terveyden vaarantamisen yritys“ (Katse tervist ohtu seada) (nr 10328346), milles käsitleti tema kohtlemist. Ta väidab, et märtsis 2021 teostati ninaneelu PCR-test tema nõusolekuta, mis tema verejooksuhaiguse tõttu kujutas terviseriski. Lisaks kuuluvad kriminaalavalduse alla ka ajakirjanikud ja peatoimetajad, kahtlustatavate seas esinevad auväärikuse kahjustamise ja patsiendiandmete kaitse rikkumise kaebused.

Rapsodia 19. novembri pressiteate kohaselt viisid korrakaitsjad 1. märtsil 2021 Sirelpuu jõuga tema kodust PCR-testile, kuigi talle oli määratud karantiin ja teadaolevalt esines verejooksuhaigus.

Iisalmi haiglas võttis õde Kirsi Komulainen ninaproovi jõumeetodil arsti Kirsi Oksase järelevalve all. Sirelpuu hoiti protseduuri ajal käeraudades. Ametivõimud keeldusid olukorrast tehtud videosalvestist avaldamast.

Sirelpuu mõisteti süüdi ametnikele vastupanu osutamises ning terviseriski tekitamise katses, mille eest talle määrati karistuseks seitse kuud vabadusekaotust.

Koostas Revo Jaansoo (25.11.2025)

Allikad ja viited on esitatud artikli sees. 

Lisa

Oikeusjuttu voimankäytöstä: Merike Sirelpuu antoi lausuntonsa Pohjois-Savon tuomioistuimessa

1. maaliskuuta 2021 Pohjois-Savon viranomaiset pakottivat eestiläis-suomalaisen yrittäjän Merike Sirelpuun väkisin lääkärin määräämään testiin. Hänen mukaansa toimet loukkasivat hänen ruumiillista koskemattomuuttaan sekä vahingoittivat hänen liiketoimintaansa ja mainettaan. Tapaus toi esiin yksilön oikeuksien ja valtion pakkokeinojen välisen ristiriidan sekä tarpeen minimoida viranomaisten puuttuminen.

Iisalmen oikeudenkäynti: Merike Sirelpuu vastasi syytöksiin terveysriskin aiheuttamisesta

Keskiviikkona 5. marraskuuta 2025 Pohjois-Savon tuomioistuimessa käsiteltiin laajaa huomiota saanut tapaus, jossa Sirelpuuta syytettiin “viranomaisten terveydelle vaarallisen toiminnan yrityksestä”. Tapaus sai alkunsa 1. maaliskuuta 2021, kun poliisi vei Sirelpuun väkisin Iisalmen kodistaan sairaalaan ja pakkotestiin, jossa otettiin nenä–kurkkunäyte. Vapaudenmenetyksen jälkeen hänen nimensä ja kuvansa julkaistiin, mikä loi julkisuudessa kuvan vaarallisesta rikollisesta ja vahingoitti hänen yritystoimintaansa.

Kansalaisaloitteen vetäjä Mikko Vapa kuvasi tapahtunutta sosiaalisessa mediassa seuraavasti:

“Kaikki alkoi siitä, että Sirelpuun joogastudion asiakas väitti saaneensa koronavirustartunnan yrittäjältä, vaikka oli täysin terve. Muilla asiakkailla ei ollut COVID-19-oireita. Erikoista oli myös, että henkilö jatkoi normaalia elämäänsä väitteen tekemisen jälkeen. Syytöksen todellinen motivaatio on edelleen epäselvä.”

Nykyään, vuosia tapahtumien jälkeen, viranomaiset, jotka käyttivät pakkokeinoja Sirelpuuta kohtaan, esittävät itsensä tapauksen uhreina.

Pohjois-Savon tuomioistuimen istuntoluettelon mukaan Sirelpuu vastasi syyttäjä Heikki Ylisirniön esittämiin syytöksiin. Tuomarina toimi Adelina Komulainen ja avustavina sihteereinä Elise Toppinen ja Matti Rönkkö. Toimittaja Jouni Koistinen seurasi oikeudenkäyntiä salissa, jossa valokuvaus ja äänitys olivat kiellettyjä, dokumentoi istunnon kulun sekä haastatteli myöhemmin Sirelpuuta hänen näkökulmiensa esittämiseksi.

Tapauksen taustalla oli asiakkaan väite, jonka mukaan hän olisi saanut hengitystieinfektion joogastudion altistumisen seurauksena. Todisteita muiden asiakkaiden sairastumisesta tai hengitystiepatogeenien oireista ei kuitenkaan ollut. Syytöksen tehnyt henkilö jatkoi normaalia elämäänsä väitteen jälkeen. Tapaus on herättänyt laajaa keskustelua voimakeinojen käytön lainmukaisuudesta, oikeusprosessien läpinäkyvyydestä ja yrittäjyyden suojasta.

Oikeudenkäynnin seuraaminen

Pidätys tehtiin lääkärin määräyksestä PCR-testiin, vaikka Sirelpuu kertoi olevansa valmis matkustamaan Kuopion sairaalaan kuntonsa mukaisesti. Viranomaiset veivät hänet kuitenkin väkisin Iisalmen sairaalaan. Kotietsinnässä ei esitetty kirjallista lupaa, eikä oikeudessa selvinnyt, kuka avasi talon oven ja miten tapahtumat eskaloituivat myöhemmin videolle tallentuneeksi tragediaksi.

Tapaus on ennakkotapauksen kannalta merkittävä: voiko poliisi määrätä henkilön testiin kotona lääkärin määräyksestä riippumatta ajankohdasta tai olosuhteista? Testitulokset olivat negatiivisia, mutta Sirelpuuta syytettiin silti mahdollisen tartuntariskin aiheuttamisesta.

Pidätyksen aikana viranomaiset aiheuttivat Sirelpuulle useita mustelmia, ja PCR-testi hänen verisairautensa vuoksi johti pysyvään nenäverenvuotoon. Syyttäjä vahvisti, että väkivallan käyttö oli tosiasiallista ja kiistatonta. Tapaus korostaa yksilön kehon autonomian ja valtion pakkokeinojen välistä ristiriitaa sekä tarvetta suhteelliseen ja mahdollisimman vähäiseen puuttumiseen.

Sirelpuun alaikäinen tytär kuvasi pidätyksen, ja videomateriaali esitettiin oikeudelle. Toinen nauhoitus, jonka viranomaiset väittivät tuhonneensa, tuli myöhemmin julki vaihtoehtoisen laitteen kautta.

Pidätyksen yhteydessä Sirelpuulle esitettiin vaatimukset 3 000 ja 200 euron suuruisista väitetyistä puremavahingoista. Voimankäyttöä perusteltiin mahdollisella korkealla riskillä, vedoten kansanterveyden ja tartuntatautien valvonnan periaatteisiin.

Sirelpuun puolustus istunnossa

Sirelpuu kiisti kaikki syytökset ja korosti epäluottamustaan viranomaisia kohtaan. Hänelle ilmoitettiin aluksi karanteenista, jonka hän suoritti Vieremällä, mutta myöhemmin hänelle määrättiin PCR-testi Kuopion sairaalassa verisairaudesta huolimatta.

Hänen lääkärinsä oli todennut, että nenä- tai nielunäytteen ottaminen ilman asianmukaista valvontaa voi olla hengenvaarallista. Sirelpuu varoitti viranomaisia ja sairaalahenkilökuntaa useaan otteeseen, mutta hänen tilaansa ei huomioitu.

Viranomaiset ja sairaalahenkilökunta pakottivat hänet testiin, mikä johti useita päiviä kestäneeseen nenäverenvuotoon. Ensimmäinen näytepuikko murtui ja toinen onnistui vasta myöhemmin. Huolimatta dokumentoidusta paniikista ja pelosta, hänen ruumiillista koskemattomuuttaan ja lääketieteellistä autonomiaansa ei kunnioitettu.

Oikeusasiantuntijan lausunto

Dr. Tamara Tuumini lausunnon mukaan 1. maaliskuuta 2021 Sirelpuu vietiin Iisalmessa sairaalaan, jossa hänelle tehtiin PCR-testi SARS-CoV-2:n havaitsemiseksi. Pidätyksen aikana Sirelpuulle syntyi useita mustelmia ja pehmytkudosvaurioita, ja testi aiheutti useita päiviä kestäneen nenäverenvuodon hänen verisairautensa vuoksi.

Asiantuntijan mukaan PCR-testin tekeminen verisairauden yhteydessä on lääketieteellisten standardien mukaan kielletty ilman erikoislääkärin valvontaa. Pakkotestaus loukkaa potilaan ruumiillista koskemattomuutta ja lääketieteellistä autonomiaa, ja siihen liittyy merkittäviä terveysriskejä. Testin diagnostinen arvo on rajallinen, ja väärien positiivisten tulosten osuus voi olla erittäin korkea, mikä lisää perusteettoman puuttumisen riskiä.

Pakotetut toimenpiteet ja Oviedon sopimus – tiivistelmä

Tapahtumat: maaliskuussa 2021 Merike Sirelpuu vietiin väkisin kotoaan PCR-testiin verisairaudesta huolimatta. Testi tehtiin ilman asianmukaista valvontaa, mikä johti useita päiviä kestäneeseen nenäverenvuotoon ja psyykkiseen stressiin.

Oikeudellinen arvio: toimet loukkasivat EIS:n 8 ja 9 artiklaa (yksityiselämä, koti, omantunnonvapaus). Suhteellisuus ja laillisuus jätettiin arvioimatta, koska toimenpiteet tehtiin ilman välitöntä uhkaa ja yksilöllistä riskinarviota.

EIT:n ennakkotapaus: Pindo Mulla vs. Espanja (nro 15541/20, 17.9.2024) – pakkolääketieteelliset toimet todettiin sopimuksen vastaisiksi. EIT korosti riskinarvion ja suhteellisuuden välttämättömyyttä.

Oviedon sopimus: Suomessa oikeudellisesti sitova vuodesta 2010 lähtien. Edellyttää biolääketieteellisten toimenpiteiden oikeusmukaisuutta, suhteellisuutta, tietoista suostumusta ja minimaalista puuttumista.

Yhteenveto 

Kaikkien valtion puuttumisten yksilön kehon autonomiaan on oltava

1. laillisia ja selkeästi normitettuja,
2. merkittävällä yhteiskunnallisella päämäärällä perusteltuja,
3. suhteellisia ja mahdollisimman vähän rajoittavia.

Fernando-tapaus (nro 3111-999-00-3261751F-00, 2024) osoittaa, että PCR-testin pakottaminen – erityisesti nenätikun käyttö – ylittää kehon koskemattomuuden hyväksyttävän rajan ja rikkoo suhteellisuusperiaatetta.

Sirelpuun tapaus vahvistaa saman periaatteen Suomessa, kansainvälisen oikeuskäytännön valossa.

Valtion toimenpiteiden oikeusmukaisuus ja suhteellisuus on arvioitava aktiivisesti ja riippumattomasti, jotta pakkotoimet pysyvät lainmukaisina ja mahdollisimman vähäisinä.

Luottamus, talous ja terveys

Sirelpuun ammatillinen toiminta romahti tapahtumien jälkeen, sillä laaja julkisuus ja henkilötietojen paljastuminen johtivat sopimusten peruuntumisiin. Hänet määrättiin useaksi päiväksi sairaalan karanteeniin ja hoitoon ja joutui pakkotilaan.

Oikeudessa hän kuvasi kokemaansa ahdistusta, alaikäisen tyttärensä traumaa ja kumppaninsa voimattomuutta tilanteessa, joka seurasi poliisin voimankäytöstä kotona.

Kriminaalivalitukset

Merike Sirelpuu teki useita rikosilmoituksia terveydenhuollon työntekijöitä ja mediataloja vastaan Pohjois-Savon käräjäoikeuden 19.11.2025 antaman päätöksen jälkeen. Hän väittää, että hänelle tehtiin maaliskuussa 2021 PCR-testi vastoin tahtoa ja hänen verisairautensa vuoksi hengenvaarallisesti. Lisäksi rikosilmoitukset koskivat toimittajia ja päätoimittajia, epäilynä kunnianloukkaus ja potilastietojen väärinkäyttö.

Sirelpuu tuomittiin syylliseksi viranomaisille tehdystä väkivaltaisesta vastarinnasta sekä terveysriskin aiheuttamisen yrityksestä ja sai seitsemän kuukauden vankeusrangaistuksen.