Kas tunned, et eestlane olla on uhke ja hää? Ning sul on toetav, imeline president?
Sõbrad, ma sain Presidendi Kantseleilt vastuse oma kirjale. Mitte presidendilt endalt, vaid tema alluvatelt. Ja see ütleb minu jaoks kõik.
Kui riigipea oleks päriselt oma rahva jaoks olemas, vastaks ta ise. Ta ei peidaks end kantselei kirjade taha. Ta räägiks avalikult, kaamerate ees ja sotsiaalmeedias. Ta astuks oma rahva poolele – eriti siis, kui inimesed tunnevad end petetuna ja üle koormatuna. See kiri oli rahvale oluline.
Ma ei kuulnud temalt ei seisukohta ega lahendusi. Ma nägin vaid vaikimist ja “turvalise neutraalsuse” hoidmist. Aga mis neutraalsusest saab rääkida, kui oled rahva ja riigi esimene hääl? See ei ole aeg vaikida, vaid aeg öelda, et midagi on valesti. Presidendi alluvad suudavad tuua välja ainult vabandusi miks midagi teha ei saa ja mitte ühte lahendust.
President saab kõrget palka, kuluhüvitisi ja naudib oma positsiooni, samal ajal kui rahva mured jäävad tähelepanuta. Mina nõudsin loobumist palgatõusudest ja hüvedest – selle üle ei öeldud sõnagi. Kõnekas? Mõelge, kui president oleks avalikult loobunud kas või ühest hüvest? See oleks toonud talle rahva poolehoiu. Saan aru, et tema nõuandjad pole vist kõige taibukamad, sest raskel ajal oleks väga lihtne võita armastust. Piisaks ka väikesest õigest teost.
Ja siis veel see… vastuses tsiteeriti lõiku vabariigi aastapäeva kõnest. Mage. Kas presidendil ei ole siis tõesti oma sõnu? Kas ta on tõesti nii sõnadeta mees, et peab ametlikus vastuses tuginema vanale kõnetekstile, mis ei muuda tegelikkuses mitte midagi? Kaks korda aastas loeb maha kellegi teise teksti ja raha tuleb 
Automaksu kuulutas president rõõmsalt välja – aga kui rahvas tunneb end petetuna, siis vaikus. Ja see ongi probleem. Me ei vaja presidenti, kes teenib oma palga välja kaks korda aastas kõnet pidades. Me vajame presidenti, kes on kohal iga päev – rahva jaoks, mitte ainult paraadi ja tähtpäeva tarbeks. Ise korra mõtlesin, et äkki president kutsub mind kohvile ja uurib, et mida siis oleks vaja teha
On aeg, et tekiksid inimesed, kes on valmis tegema päris muutusi. Inimesed, kes julgeksid rahvast välja kutsuda ja öelda: “Aitab!” Sest need poliitikud, kes praegu ohje hoiavad, viivad riigi kohta, kuhu rahvas minna ei taha. Sellest oleme ehk nüüd ühiselt aru saanud. Ei vali neid tagasi. Onju!
Sellist presidenti ja selliseid poliitikuid meil praegu ei ole.
Ja see teeb kurvaks, vihaseks ja… jah, lootusetuks. Aga ma ütlen selle välja, sest vaikus ei tee midagi paremaks.
Nii, et president, kellel pole originaalseid sõnu, on vaid kõned.
Ja huvitav miks me oleme vihased?
Sest lugege Jolleri huultelt: keegi ei tea kuhu raha läheb
Arsti juurde saavad ainult rikkad raha eest.
Poliitikud elavad mõnuledes ja hüvitustes.
Miljoneid kasumit teenivad riigifirmad tõstavad aina makse, et kasum oleks veel suurem.
Ma ei jätka rohkem. Me teame seda kõik.
President on selle kirjaga heaks kiitnud ka Jürgen Ligi ja Jolleri sõnavõtud ning suured peod.
Palju õnne eesti rahvas.
Kes näeb ja teab ei saa enam kunagi mitte teada.
Ja selleks ma ka postitan, et oleks aina vähem neid, kes pastaka eest hääle annavad.
Mis edasi?
Kui nüüd luuakse superAI, kes inimestest kuvandi loob, siis minu oma pole väga tore… Ütlen kohe ära, et ma ei ole iial eesti vastu. Ma armastan meie loodust ja inimesi. Ma olen lolluse vastu.
