Enamik inimesi ei tea, et deebet- ja krediitkaartide ning mobiiltelefonide kasutamise suurenemine poodides ja restoranides soodustab sularaha järkjärgulist vähenemist ja lõpuks kaotsiminekut. Sularahaga kaasneb aga suur osa kodanikuvabadustest. Ainult digitaalsed protsessid muudavad kõik rahaliigutused jälgitavaks ja kontrollitavaks. Ja elektrikatkestuse korral pole teil äkki sentigi taskus. „See, kas saate osta või müüa, ei sõltu enam teist, vaid pigem tehnoloogiast, pangast ja valitsusest.“ Oma suurepärases ja kokkuvõtlikus raamatus „Sõda sularaha vastu“ avab Hakon von Holst meie silmad kõigile olulistele aspektidele, mida peame teadma.
Kontroll ja sõltuvus
Kui vaid väike vähemus maksab endiselt sularahas, on see õigustus selle kaotamiseks. Nende nõrka protesti ei kuulata siis enam. Ja ainult digitaalsed maksed annavad meile täieliku kontrolli. „Igaüks, kes maksab kaardiga, maksab oma andmetega,“ kirjutab Hakon von Holst. „Pangapäevik kasvab iga päevaga pikemaks: kus sa olid, millal ja kellega? Kui palju see ost sulle väärt oli? Äriajakirjanik Norbert Häring hoiatab: „Kui sularaha enam pole, saab meie pangakontost meie elu detailne logiraamat.““ (lk 8)
Ja me muutume täielikult sõltuvaks elektri ja tehnoloogia toimimisest. Kui need üles ütlevad, jääme rahata. „8. novembril 2023 jäi Austraalias kümme miljonit inimest internetita. Uss oli hiilinud plaanilise tarkvarauuendusega telekommunikatsioonifirmasse Optus. Haiglad, valitsusasutused ja ettevõtted läksid võrgust välja. Kaardimakseseadmed lakkasid töötamast.“ (lk 10)
„Rootsis pidid 2021. aastal mitu sada Coopi supermarketit sulgema. Pärast häkkerirünnakut lakkasid kassasüsteemid töötamast. Remont võttis päevi. Samal ajal lubati Norrköpingi linnas inimestel tasuta piima, puuvilju ja leiba varuda. Muidu oleks kõik prügikasti sattunud.“ (lk 11)
Kuid kui laseme raha meilt käest ära võtta, on oht hoopis teistsuguseks kontrolli kaotamiseks. Me kulutame kaardiga rohkem kui sularahas makstes. „Sularahamaksjana ei saa te kulutada rohkem, kui teil on. Te mõtlete hoolikamalt läbi, mida te ostukorvi panete. … Digitaalsed makseviisid soodustavad tarbimist. Suhteliselt tuntud eksperiment USA-st: enne olulist korvpallimängu küsiti õpilastelt, kui palju nad oleksid nõus pileti eest maksma. Mõned katsealused pidid summa sularahas maksma, teised aga krediitkaarte kasutama. Sularahaga maksjad hindasid spordiüritust keskmiselt 29 dollarile, kaardiga maksjad aga 61 dollarile.
“
Pankadel, Mastercardil, Visal, PayPalil jne on sularaha kaotamises omaette huvi, kuna nad teenivad kõigi digitaalsete maksete pealt tasusid. „Maailmas on uskumatu võimalus teenida tulu sularaha vajaduse kaotamise kaudu. Minu jaoks on sularaha rahvavaenlane number üks,“ tsiteeris Hakon von Holst 2014. aastal Ajay Bangat, kes oli Mastercardi tolleaegne tegevjuht ja alates 2023. aastast Maailmapanga president.
Kulukas sõltuvus pankadest on juba väga suur. Keegi ei saa ilma arvelduskontota hakkama. Austria Rahvuspanga endine direktor Kurt Pribil ütles kord: “Kujutage ette, kui sularaha kaotataks. Olen veendunud, et tehingute, ülekannete ja sularahata makseviiside tasud tõuseksid hüppeliselt.”
Aastakümneid tagasi suutis pangandussektor veenda ettevõtteid lõpetama oma töötajate palkade väljastamise palgapakettides ja jätma need hoopis pankade hooleks ning kandma need kontole. Kodanikud suudeti võita, sest arvelduskontod olid tasuta ja kõikjal oli filiaale, kust nad said raha välja võtta. Aga kui elanikkond muutus sõltuvaks, hakati kontohaldustasusid võtma. (lk 35)
Kuid ka valitsustel on huvi digitaalsete maksete kasvu vastu. 14. oktoobril 2016 kuulutas USA valitsusasutus USAID välja Catalyst programmi. USA plaanib saavutada India valitud eeskujulikes piirkondades “sularahata tehingute eksponentsiaalse kasvu”.
“Catalysti partnerite võrgustikku kuuluvad muuhulgas Google, PayPal, Maailmapank, Vodafone, Maailma Majandusfoorum, Mastercard ja Visa. Pardal on ka Better Than Cash Alliance (BTCA).”
„BTCA asutas 2012. aastal USAID koos Visa, Citi, mis oli kunagi maailma suurim pank ja nelja teise tegijaga. … Tähelepanu keskmes olid ja on endiselt arengumaad, peamiselt Lõuna-Ameerika, Aafrika ja Aasia riigid. … Äriajakirjanik Norbert Häring tõi BTCA sponsorid rambivalgusesse. Nende hulka kuuluvad lisaks Mastercard Foundationile ka valitsused. 2025. aasta alguses loetles BTCA oma veebisaidil viis partnerit: USA, Rootsi, Prantsusmaa, Šveits ja Saksamaa.“ (lk 30–32)
Kasvavad piirangud
„Tundub parem, kui sularaha asendamist juhib erasektor, mitte riik,“ kirjutas Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) vanemökonomist Aleksei Kirejev 2017. aastal. Tema sõnul on sularaha nüüd sisuliselt vabalanguses. Saksa Jaemüüjate Liidu esindaja ütles 2025. aasta alguses toimunud konverentsil, et ta täheldab tööstuses „vähenevaid piiranguid“ seoses „sularaha makseviisina mittepakkumisega“, kui „nõudlus langeb“.
Huvitaval kombel kadus aastatel 2017–2023 iga kolmas Saksamaa pangakontor. Saksa Jaemüüjate Liidu tegevjuht Stefan Genth hoiatas juba 2024. aastal, et sularahatsükkel on kokkuvarisemise ohus, kui kontorite arvu vähenemine jätkub.
Ja üksikute juhtumite arv, kus kohvikud, restoranid ja hotellid enam sularaha ei aktsepteeri, kasvab. Nende hulgas on isegi väike käputäis pagaritöökodasid. Hamburgi restorani omanik on sularaha kaotanud, et mitte maksuametile oma süütust tõestada.
Mõned hoiupangad premeerivad oma kliente punase Girocardiga ostlemise eest: valitud kauplused pakuvad boonust. Mõnel juhul tagastatakse kaardiomanikele ostukorvi väärtusest viis protsenti oma kontole. Samal ajal kurdavad kodanikud sularahaautomaatide eemaldamise üle. Tekivad lüngad, eriti maapiirkondades. Mitte ainult erasektor, vaid ka riigile kuuluvad ettevõtted kaotavad sularaha: Rostockis ja Dresdenis aktsepteerivad paljud ühistranspordi sularahaautomaadid ainult kaarte. Düsseldorf ja Dortmund plaanivad pangatähed ja mündid 2027. aastaks kaotada.
Chemnitzis jäi laps tänavale hätta, kuna bussijuht aktsepteeris ainult kaardimakseid. Nagu MDR teatas, soovitas transpordiettevõte isal seejärel hankida „Mastercard for Children“ kaardi. Kohaliku hoiupanga 36-eurost aastamaksu ei mainitud. Bundesbanki uuringu kohaselt sulgevad valitsusasutused oma kassaaparaate üha enam. 2023. aastal olid kodanikud sunnitud valitsuse asjade eest digitaalselt maksma 50 protsendil juhtudest. Kaks aastat varem oli see näitaja 37 protsenti.
—————-
Need on sõnasõnalised või viidatud väljavõtted Hakon von Holsti valgustusajastu teosest, mida saab vaid soojalt soovitada:
Hakon von Holst: SÕDA SULARAHA VASTU – Miks me vajame oma vabaduse nimel münte ja rahatähti
80 lehekülge, 10,90 eurot
