Christian Hamann
Ceuta sissevoolul on sügavad ajaloolised juured. Mitmed selged pretsedendid näitavad, et 29. juulil 2026 toimunud ulatuslik suveräänsuse rikkumine oli ettenähtav. Kui nendest sündmustest tagajärgi ei tehta, on edasine eskaleerumine juba vältimatu. Näiteks takistavad Maroko võimud praegu enamikul Sahara-taguse Aafrika pagulastel isegi piirile jõudmist.
Ebapiisava ajalooteadlikkuse varjus võis Euroopa edelaosas märkamatult tekkida ohustsenaarium. Sajandeid olid Araabia piraadid terroriseerinud Vahemerd, rüüstades sadamalinnu ja röövides inimesi orjusse. Koloniaalajastu maailmamere valitseja Briti merevägi ei suutnud või ei tahtnud sellele lõpu teha. Alles siis, kui Põhja-Aafrika piraatide tugipunktid – Tripoli, Tunis ja Alžiir – üritasid noorelt Ameerika Ühendriikide kaubalaevastikult kaitseraha välja pressida, pani USA merevägi Thomas Jeffersoni juhtimisel Berberi sõdadele (1801–1805 ja 1815–1816) lõpuks lõpu. See oli ka väidetavalt kahe tsivilisatsiooni – Euroopa-lääne ja islami-ida – vahelise hierarhia lõplik selgitus.
Sellest ajast alates on lääne tsivilisatsiooni aga nõrgestanud killustatus, kodusõjad ja maailmasõjad. Kui araabia riikide rahvaarv on viimase saja aasta jooksul umbes kümme korda suurenenud, siis läänemaailmas on see vähem kui kahekordistunud ja nüüd kahaneb see sündimuse languse tõttu.
Lisaks demograafiale on see eelkõige lääne välispoliitika, mida iseloomustab irratsionaalne leppimine, mis õõnestab 1816. aastal loodud hierarhia stabiilsust – nagu kinnitavad ka hiljutised sündmused Ceutas.
Koos Melillaga moodustab see väike enklaav Hispaania territooriumi jäänuse Põhja-Aafrikas, kuhu kuni 1969. aastani kuulus ka Ifni (umbes Kanaari saarte suurune) ja kuni 1975. aastani Lääne-Sahara. 1957. aastal esitati vanale korrale sõjaline väljakutse, kui Maroko väed alustasid Ifni sõda, kuid see lõpuks ebaõnnestus. Kuid juba varem kui käimasolevas Palestiina konfliktis sai islami pool aru, et lääne tsivilisatsiooni riike ei saa ainuüksi sõjalise jõuga alistada. Vaid 12 aastat hiljem, 1969. aastal, õnnestus Marokol diplomaatiliste pingutuste abil veenda Hispaaniat Ifni loovutama. Peamine argument ei olnud enklaavi geograafiline iseloom, vaid pigem Maroko enamusrahvastik.
Hispaanlased mõistsid peagi, et lepitus ilma garantiide või järeleandmisteta viis paratamatult kasvavate nõudmisteni. 1975. aastal puhkes taas relvastatud konflikt, seekord Lääne-Sahara piirialal. Vaid 75 000 elanikuga territoorium oli tollal üks maailma hõredamalt asustatud piirkondi. Maroko valitsus kasutas seda demograafilist nõrkust 1975. aasta oktoobris ära enneolematu aktsiooni jaoks: Roheliseks marssiks. Umbes 350 000 marokolast ületas massiliselt piiri, rikkudes sellega nii Hispaania suveräänsust kui ka valdavalt beduiinidest koosneva elanikkonna tahet. Isegi ilma referendumita oli sõltumatutele vaatlejatele selge, et selge enamus pooldas iseseisvust, mitte liitu Marokoga.
Kuid massilise migratsiooni strateegia on võidutsenud. Kuigi peaaegu kõik 350 000 inimest on tagasi pöördunud, on Maroko Lääne-Sahara annekteerinud. USA valitsus on seda territoriaalset omandamist juba tunnustanud. Formaalne järeleandmine on vaid üks: Lääne-Saharale antakse autonoomia Maroko Kuningriigi koosseisus. See staatus tuleb aga Sahara põlisrahva jaoks liiga hilja, sest rahvaarv on sellest ajast alates märkimisväärselt suurenenud ja koosneb nüüd valdavalt Maroko immigrantidest.
1975. aasta tähistas ka Liibanoni kodusõja algust, mis kestis kuni 1990. aastani. Euroopas hooletult eirati demograafilisi mõjusid ja neid kasutati seal relvana. Lisaks tõeliselt tagakiusatud kristlastele, kes sel ajal moodustasid riigis veel enamuse, andis sadade tuhandete pagulaste väljaränne ka moslemitele juurdepääsu Euroopale. Koos erineva sündimuse määraga on see kodusõda jätnud maha Liibanoni, mis on nüüd valdavalt moslemlik. Paralleelne islami laienemine Euroopas on nüüdseks kõik heasoovlikud integratsioonipüüdlused läbi surunud ja loob hoopis viljaka pinnase reformidele vastupanuliku šariaadi islami tekkeks.
Alates nendest algusaegadest Liibanonis, mida Euroopas ignoreeriti, on Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika islamistlikud juhid tunnistanud ja ära kasutanud laialdaste tsiviilelanike kannatuste eeliseid sõdades ja kodusõdades. Ükski teine mehhanism ei vii neid nii kiiresti oma eesmärkidele lähemale, käivitades pagulasvoogusid Euroopasse ja tekitades meediakajastuse kaudu laialdast kaastunnet.
Euroopa leppimise maksimeerimine on etteaimatavalt viinud edasiste nõudmiste ja lugupidamatuse avaldusteni. 2021. aasta mais loodi Ceuta piiripunktides pretsedent – pretsedent 2026. aasta juulikuu sissevooluks. Sel ajal sisenes enklaavi ligikaudu 8000–10 000 inimest, kes ronisid üle piiriaedade ja mõnel juhul ületasid merd ujuvvahendite abil. Sissetungijad tuginesid 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni artiklile 33, mis sätestab, et isikuid ei tohi välja saata riiki ega keelata neil sisenemist selle piiril, kus neid ähvardab tagakiusamine. See artikkel eeldab individuaalse hindamise vajalikkust. Need individuaalsed menetlused panevad Euroopa õigussüsteemidele tohutu koormuse, ületades kaugelt proportsionaalsuse piire. Lisaks eelmainitud Genfi pagulasseisundi konventsiooni artiklile 33 takistab jätkusuutlike ja praktiliste lahenduste väljatöötamist ka Euroopa inimõiguste konventsiooni neljanda lisaprotokolli artikkel 4, mis keelab kollektiivse väljasaatmise.
2021. aasta Ceuta ebaseadusliku sissevoolu juhtumi puhul tõmbasid Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikud aga piiri. Nad selgitasid, et isikud, kes seaduslikke sisenemisvõimalusi mööda minnes rahvahulga hoogu ära kasutades vägivaldselt piiri ületavad, kaotavad õiguse individuaalsele hindamisele.
Demograafia kui relva kasutamiseks kultuuridevahelises konkurentsis seadis see põhimõtteline kohtuotsus aluse häirivaks takistuseks. Ennustatavalt uus suveräänsuse rikkumine 2026. aasta suvel tõi tõepoolest kaasa kohtuotsuse, mille eesmärk on nõrgestada 2021. aastal kehtestatud positsiooni. Nüüd tuleb teha vahet, kas keegi on selgelt ebaseaduslikult sisenenud ujudes või üle aedade ronides või läbi väravate, mida enam kontrollida ei saa. Selline juuksekarvade lõhkumine õõnestab õigusriiki, mis põhineb selgetel põhimõtetel, sest rahvahulga jõu ärakasutamine väravatest läbi minnes kujutab endast vägivallaakti, mille suhtes individuaalsed nõuded tuleb pidada kehtetuks.
Isegi seda selget õiguslikku seisukohta seatakse aga kahtluse alla, nimelt äärmiselt ebajärjekindla prioriseerimise kaudu. Kuna varjupaigaõigus kaitseb äärmuslikel juhtudel piinamise ja surma eest, peetakse seda võõrandamatuks õiguseks, mida ei saa tühistada isegi riigi enda jõu kasutamisega. See aga annab varjupaigaõigusele ebaõiglase prioriteedi riikide suveräänsuse ees, seades praktikas varjupaigataotlejate kaitse esikohale riikide õigusest kaitsta oma õigusriiki.
Kehtestatud korra olulisust alahinnatakse selles kontekstis rängalt, sest sellest sõltub kõigi elanike elu, vabadus ja heaolu, sealhulgas ka nende, kes on juba varjupaigasüsteemi vastu võetud. Igaüks, kes kasutab rahvahulka piiriületuse jõuga sooritamiseks (olgu siis üle aia või valveta värava kaudu), näitab üles oma soovimatust austada sama õigusriiki, mida ta hiljem endale kehtestada püüab.
Kehtiva põhiseadusliku korra väärtuse võrdlemiseks üksikisiku elu väärtusega on olemas kindel standard. See standard muutub eriti ilmseks sõja ajal, kui tuhandeid või isegi miljoneid üksikisikute elusid ohverdatakse suveräänsuse kaitsmisel – suveräänsuse kaitsmisel, mida seetõttu ülikõrgelt hinnatakse.
See õigusriigi põhimõtete tegelik väärtus kajastub praeguses varjupaigapraktikas otsustavalt ebapiisavalt ning avaldub muu hulgas šariaadikohtute põhimõteteta sallimises. Arvestades kogu maailmas kasvavaid autokraatlikke kalduvusi, tuleb oluliselt suuremat prioriteeti seada allesjäänud vabade ja demokraatlike õigusriikide pikaajalisele stabiliseerimisele. Kui aga aktsepteeritakse arenguid, mis mõne aastakümne jooksul viivad meid üha lähemale võimu tasakaalu nihkele, nagu on näha Liibanonis, siis on meie prioriteetidega midagi selgelt valesti.
*
See tekst on litsentseeritud Creative Commonsi Attribution 4.0 rahvusvahelise litsentsi (CC BY 4.0) alusel. Seda võib vabalt jagada, tõlkida ja levitada, kui allikana on märgitud minu nimi ja veebisait: Christian Hamann https://www.frieden-freiheit-fairness.com
