Brandon Smithi poolt
Selle artikli kirjutas Brandon Smith ja algselt avaldas Birch Gold Group
Neile, kes viimastel kuudel toimuvaga kursis ei olnud: USA ja Euroopa vahel möllab sõda. Peamine probleem seisneb Lääne-Euroopa valitsustes – nemad alustasid konflikti, nad õhutavad seda jätkuvalt ja kipuvad end ohvritena kujutama kohe, kui nad peavad tagajärgede all kannatama.
On ilmselge, et Euroopa eliit kannab sügavat pahameelt USA poliitika vastu. Alates ärkvelolekuvastastest reformidest ja immigratsioonipiirangutest kuni geopoliitiliste suheteni – kui ameeriklased hääletasid massiliselt radikaalse vasakpoolse Bideni režiimi kukutamise poolt, sai Euroopast üleöö vaenlane. Minu arvates on oluline mõista, et Euroopa juhid EI pea oma peamise ohuna Trumpi administratsiooni. Ei, nad näevad oma peamise ohuna TEID.
Ameerika konservatiivid, natsionalistid, patrioodid, tõeaktivistid jne on rahvusvahelise demoniseerimiskampaania sihtmärgiks. Ja seni, kuni meil on Ameerika poliitikas mõjuvõim, kohtlevad nad USA-d potentsiaalse vaenlasena.
Alates 2014. aastast on Lääne-Euroopa progressiivid (globalistid) pidanud omaenda rahvastiku vastu multikultuurset välksõda. Avatud piirid ja massiline immigratsioon valdavalt islamiriikidest on muutunud poliitiliseks normiks, kusjuures paljusid Euroopa kodanikke on eksitatud või sunnitud nõustuma kahe peamise vale abil:
Vale nr 1: Põliseurooplased vastutavad Kolmanda Maailma inimestele reparatsioonide maksmise eest sajandeid kestnud „kolonialismi” ja aastakümneid kestnud Lähis-Ida sõja eest.
Vale nr 2: Massiline immigratsioon on Euroopa majandusele eluliselt tähtis kiire rahvastiku vähenemise ja tööealise elanikkonna vähenemise tõttu.
See on Euroopas olnud tava juba kümme aastat, millel on üha kohutavamad tagajärjed (sealhulgas seksuaalsete rünnakute ja pussitamiste massiline suurenemine).
Esimese vale vastuseks: valdav enamus Kolmandast Maailmast Euroopasse saabuvatest migrantidest ei tule sõjast räsitud riikidest. Selle narratiivi mõtlesid välja Euroopa liberaalid, et meelitada avalikkuse toetust avatud piiridele. Lisaks on ekslik argument, et lääneriigid on kuidagi kohustatud ülejäänud maailmale oma geopoliitilise edu eest kompenseerima.
Me ei ole kellelegi midagi võlgu ja meil pole mitte mingil põhjusel kohustust immigrante vastu võtta, mitte kunagi.
Teine vale on palju keerulisem. Euroopa ei vaja immigrante oma majanduse elavdamiseks, aga mis siis, kui nad on millekski muuks kasulikud? Tegevuskava, mis pole veel selge?
Olen pikka aega olnud seisukohal, et Euroopa globalistid kavatsevad integreeruda laiemasse opositsiooniblokki, koalitsiooni natsionalismi, vabaturu, meritokraatia, liberaalse demokraatia jne vastu. On märke, et see koalitsioon hõlmab elemente Aasiast ja koondab oma tähelepanu Aafrika ressursirikastele piirkondadele.
Venemaa on tundmatu suurus. Euroopa juhid on ahned; nad tahavad suuremat sõda ja näevad Ukrainas selleks parimat võimalust. See aga ei tähenda, et Venemaa oleks meie sõber.
Usun, et Euroopa juhid (sarnaselt vasakpoolsetele USA-s) püüavad luua „uut maailmakorda“, kus riigipiirid kaotatakse ja globaalselt tsentraliseeritud bürokraatia all kehtestatakse roheline autoritaarne sotsialism. Selle tegevuskava saavutamiseks on palju võimalusi.
Näiteks on globalistid püüdnud kehtestada rahvusvahelisi kliimakaitseseadusi ja CO₂ kontrollimeetmeid, et piirata tööstust ja kontrollida energiaressursse. Väidaksin, et see plaan on läbi kukkunud, kuna avalikkusele saab üha selgemaks, et globaalse soojenemise teadus on suures osas propaganda. Suurem osa vastuseisust CO₂ tegevuskavale tuli USA-st.
Nad proovisid meditsiinilist türanniat, kasutades ära pandeemiast tingitud hüsteeriat lõputute sulgemiste ja vaktsineerimispasside abil. Ka see ebaõnnestus, kuna 22 vabariiklaste juhitud osariiki blokeerisid regulatsioonid. Kui nad ei suutnud USA-d veenda neid järgima, mõistis ülejäänud maailm, et riik saab suurepäraselt toimida ka ilma autoritaarse mikrojuhtimiseta.
Samuti püüdsid nad meelitada USA-d Ukraina sõtta, et see toimiks kilbina Venemaa vastu. Parimal juhul lõksustaks see Ameerika lõputusse sohu ja nõrgestaks USA-d, samal ajal tugevdades Euroopat aastatepikkuse ressursivoo abil. Ka see plaan näib olevat läbi kukkunud. Ameerika avalikkusel pole mingit huvi sekkuda Ukraina konflikti ega alustada sõda Venemaa vastu ilma mõjuva põhjuseta.
Neljas taktika on massiimmigratsioon, mis on olnud palju edukam. Bideni administratsiooni ajal oli USA peaaegu ülekoormatud ja nüüd seisame silmitsi pika ja vaevalise võitlusega miljonite dokumentideta immigrantide väljasaatmiseks. Positiivse poole pealt on piiriületuste arv vähenenud 95% ja enamik elanikkonnast toetab nüüd väljasaatmisi.
Euroopat on üle koormanud arengumaadest pärit migrantide sissevool. Piirkonnas elab praegu 50–60 miljonit migranti, mis moodustab umbes 20% Lääne-Euroopa kogurahvastikust. Aga kas see on lihtsalt globalistlik sabotaaž Lääne vastu? Või teenib see migrantide armee mõnda muud eesmärki?
Majandusressursina kujutavad nad endast netokahjumit. Kui idee seisneb selles, et migrandid suurendavad tööjõupakkumist ja täidavad traditsioonilisi töökohti, siis positiivset tulu pole. Saksamaa töötuse määr on tõusnud 6,4%-ni ja 54% töötutest on migrandid. Need inimesed saavad sotsiaaltoetustena palju rohkem, kui nad oma majandustegevusega panustavad.
Sama kehtib ka Hispaania kohta, kus töötuse määr on 10%, kuid radikaalne vasakpoolne Hispaania valitsus jätkab riigi üleujutamist välismaalastega. Ühendkuningriigi töötuse määr on tõusnud 5%-ni ja 22% töötutest on sotsiaalkindlustushüvitisi saavad välismaalased.
Langust võib täheldada kogu EL-is; majanduskasv seisab. Miks peaksid eliidid siis migrante vaatama ressursina, mitte pelgalt lääne ühiskonna lammutamise vahenditena? Ma küsiksin: mis siis, kui lai rahvastiku kasv oleks kasulik sündmuste jaoks, mis pole veel aset leidnud?
Mis siis, kui maailmasõda või majanduse kokkuvarisemine, millele järgneb globaalne konsolideerumine, oleks endiselt võimalik? Mis siis, kui Euroopa juhid näeksid miljoneid lisanduvaid inimesi väärtusliku ressursina selle sõja pidamiseks või oma rahvastiku kontrollimiseks? Kas massiline immigratsioon on lihtsalt kultuurivahetus? Või meelitatakse arengumaadest pärit inimesi läände kerge saagi lubadusega, et nad lõpuks tulevases konfliktis kahuritoiduks saaksid?
Kas globalistid on pannud oma lootused võõrastele hordidele ja odava tööjõu (või odavate sõdurite) võimule kui võidu võtmele?
See toob meid selleni, mis näib olevat USA strateegia lõhenemiseks valmistumiseks, ja pole raske mõista, et see keerleb nafta ümber. Iraani-vastane samm on selgelt USA energia domineerimise programmi katalüsaatoriks. Mõelge vaid hullumeelsetele geopoliitilistele nihketele ja mutatsioonidele energiaturul, mis on ainuüksi viimastel kuudel toimunud.
Venezuela on nüüd uue juhtkonna all ja varustab USA-d naftaga, samas kui Hiina on suures osas kõrvale jäetud. Trump on alustanud Panamaga läbirääkimisi, et drastiliselt vähendada Hiina mõju kanali opereerimise üle, tõrjudes seeläbi taas Hiina Kommunistliku Partei läänepoolkeralt välja.
Trumpi sellenädalast Hiina-visiiti iseloomustasid suurejoonelised žestid ja diplomaatilised kõned kaamerate ees, aga mis tegelikult kinnise ukse taga juhtus? Tuleb eeldada, et Hiina Kommunistlik Partei on väga rahulolematu.
Globalisti Mark Carney juhitud Kanada keeldub USA-ga tariifilepingu üle läbirääkimisi pidamast ning üritab sõlmida kahepoolseid kaubanduslepinguid Euroopa ja Hiinaga (Kanada kahjuks). See võib viia otsese vaenutegevuseni USA ja Kanada vahel, kui Carney peaks Trumpi vastu suunatud surve avaldamiseks kasutama naftatehinguid või kui ta peaks Hiinale andma juurdepääsu Kanada territooriumile.
Sõda Iraaniga on viinud AÜE lahkumiseni OPECist, mis sisuliselt annab märku OPECi lõpust ja peatselt saabuvast madalamate hindadega naftauputusest maailmaturgudele pärast sõja lõppu (millest USA võidab). See on energiaturgudele šokk, mille sarnast pole aastakümneid nähtud. See häirib ka globalistlikku kliimaküsimuste tegevuskava ja selle püüdlust kunstliku nappuse poole.
Iraanis muutub lõhe Euroopa globalistide ja USA konservatiivide vahel üha ilmsemaks. Miks ei ühinenud Euroopa eliit kohe Iraani-Iraagi sõjaga ja Hormuzi väina kontrollimise püüdlustega? Nad on toetanud kõiki teisi Lähis-Ida sõdu alates 2001. aastast. Iraani puhul on nad püüdnud USA-d igal sammul õõnestada.
Me teame kindlalt, et Euroopa juhtkonnal puuduvad moraalsed põhimõtted ja kahetsus. Nende retoorika ja käitumine Iraani ja Hormuzi väina suhtes viitab sellele, et nad tahavad USA ebaõnnestumist – mitte sellepärast, et nad ei oleks sõjaga nõus, vaid sellepärast, et nad ei taha, et USA saavutaks energia domineerimise eelise.
USA operatsioonid Venezuela ja Iraani režiimide vastu katkestavad energiavarustuse Hiinale (Euroopa kõige kasulikum majanduslik ja sõjaline liitlane konflikti korral USA-ga). See on eurooplastele kahjulik, kui nad valmistuvad tulevikus USA-ga sügavamaks vaenutegevuseks.
NATO laguneb tõenäoliselt laiali. Trump ähvardab väed Euroopast välja viia ja võib sõjaväebaasid täielikult sulgeda. Tollimaksud tõusevad. Euroopa valitsused suruvad maha omaenda kodanikke, kes väljendavad konservatiivseid ja natsionalistlikke vaateid. Lahingujooned on tõmmatud.
Mind ei üllataks, kui järgmistel aastatel räägitaks Ameerika ja Euroopa relvastatud konfliktist. Välja arvatud muidugi juhul, kui lähitulevikus juhtub midagi suurejoonelist ja Euroopa kodanikud oma riigid tagasi nõuavad (enamik EL-i riike peab valimistega ootama kuni 2027.–2029. aastani). Pärast liberaalse eliidi lõputut väärkohtlemist tervitaksid miljonid eurooplased sõja korral USA-d tõenäoliselt avasüli.
