Sigrid Peterseni poolt
Ära tee rutakaid järeldusi! „Pöördepunkt” ei tähenda siin kõikjalolevat, katastroofilaadset stsenaariumi, mida on aastaid taevasse projitseeritud ja mis ennustab maailma pöördumatut allakäiku kliimamuutuste tõttu. Ei! Pigem vastupidi.
Üha rohkem on skeptilisi artikleid/uudiseid – isegi peavoolumeedias – ja tööstusharude tagasilükkamisi energiasiirde projektide suhtes, mis võiks meile lootust anda.
Me oleme nende probleemidega tuttavad: inimtegevusest tingitud kliimamuutused, puhas ja äärmiselt taskukohane taastuvenergia, liikuvusülemineku vajalikkus, AfD on paremäärmuslik ja tuleb peatada ning „meie demokraatia” peab jääma vastupidavaks.
Väheste eranditega ajakirjade külgribades, hilisõhtustes saadetes ja isegi peenes kirjas on need narratiivid kriitikavabalt ette kantud või isegi tugevalt õhutatud. Kliimamuutuste hoiatused ja peatselt saabuvad kuumarabandused, mille all inimkond kannatab pärast seda, kui suur osa on juba uppunud või muul viisil üha sagedasemate loodusõnnetuste tõttu enneaegselt kustunud, on eksimatud ja eksimatud. Kõik põhineb teaduslikel leidudel!
Mudelid ei anna ülevaate
See on esimene ekslik arvamus, et meedia (MSM) ei klaari asju. Kahjuks pole kliimateadusel tulevikuprognooside osas MITTE ÜHTEGI tõendit. Kõik prognoosid põhinevad (arvutus)mudelitel, mis on alates nende kasutamise algusest kinnitanud ainult ühte asja: et nad reaalsuse ees läbi kukuvad. Nüüd, kui USA on Pariisi kokkuleppest taganenud ja otsustanud lasta kogu metoodika (mudelite) ja sellest tuleneva kliimamuutuste narratiivi skeptikutel oma sõna sekka öelda, on avaldatud uuring (siin), mis seab olemasolevaid andmeid uurides suures osas kahtluse alla valitseva narratiivi. Ja teadus olekski selline, kui nende erinevate seisukohtade/argumentide kohta toimuks arvamuste vahetus. See on Trumpi administratsiooni tellitud uuring, mis ei tähenda mingil juhul, et Euroopa oma vaatenurki laiendab. Peaaegu samal ajal aga avastati veel üks teadusskandaal. Nüüd tuleb tunnistada, et Saksa MSM-meedias on selle kohta vaid napp kajastus. WELT teatas sellest 3. septembril pealkirjaga “Ümberlükatud katastroofiprognoos paljastab võimsa võrgustiku, mis kahjustab majandust”. Muidu leiab uuest meediast ainult selle skandaali kohta käivaid artikleid.
Miks see skandaal on?
2024. aasta aprillis avaldas Potsdami Kliimamõju Uurimisinstituut (PIK) uuringu, mis ennustas kliimamuutuste tohutut majanduslikku kahju, kui neid ei peatata. See uuring oli aluseks paljudele majandust mõjutavatele poliitilistele otsustele, mis toovad kaasa tohutuid kulusid maksumaksjatele (Saksamaa ja EL). (Ja muidugi tohutuid tulusid kasumi saajatele, vt allpool jaotist „Süsinikukvoot”.)
Täna (4. septembril) avaldab WELT Axel Bojanowski artikli pealkirjaga: „Pöördepunktid, kliimakatastroof, planeedi piirid – nagu ükski teine teadusinstituut, on Potsdami Kliimamõju Uurimise Instituut (PIK) tuntud oma teravate hoiatuste poolest. Selle taga peitub ärimudel ja poliitilised eesmärgid.“ (autori rõhutus) ning jätkub: „„Teaduslikult täiesti kehtetu“ – Potsdami Kliimamõju Uurimise Instituudi dramaatiline kliimaprognoos on saanud tohutut kriitikat. Huvide konflikte varjati – need paljastavad kahtlaseid seoseid isegi poliitilistes ringkondades.“ Siin räägitakse isegi huvide konfliktidest, ärimudelist. Fraasid, mida muidu võiks leida pealkirja „Kliimamuutuste eitajate vandenõuteooria“ alt.
Siiski on väga kaheldav, kas sellest tulenevad Saksamaa või Euroopa poliitikakujundajate poolt mingeid tagajärgi. Või ausalt öeldes: kliimapoliitikas ei toimu mingeid muutusi!
Sest kui me taipasime, et sõudsime vales suunas, kahekordistasime oma sõudmissagedust.
Siinkohal tekib küsimus, millal eelpool mainitud ärimudel ammendub ja kasumit taotlevad inimesed pöörduvad uute ärivaldkondade poole, et jätkata raha alt ülespoole kühveldamist.
Siin on vaid üks näide „süsinikukvoodi” kohta – Matt Taibbi tsitaat muusikaajakirjast „Rolling Stone” aastast 2010: „Selle plaani ainulaadne omadus, mis on spekulantidele eriti atraktiivne, on see, et valitsus langetab pidevalt süsiniku ülemmäära. See tähendab, et süsinikukrediite on igal aastal üha napim. See tähendab, et tegemist on täiesti uue kaubaturuga, kus kõige olulisema kaubeldava kauba hind aja jooksul kindlasti tõuseb. Selle turu maht ületab triljoni dollari aastas.” (allikas: Rockefeller – Controlling the Game, Jakob Nordangard, lk 338)
Uus teema: Energiaüleminek
tuuleturbiinid
30. augustil (laupäeval!) avaldas ajaleht KN (Kieler Nachrichten) 1. leheküljel(!) suure artikli pealkirjaga “Varjatud oht avamerel: avamere tuulepargid kahjustavad merekeskkonda”, milles kirjeldati rootorilabade keskkonnale kahjulikku kulumist ja nende sattumist ookeani. Samas ei mainita, et sama kulumine toimub ka maismaatuulikute puhul, mis saastavad pinnast biolagunematute mürgiste ainetega. Aga ikkagi! Teema, mis on tuttav inimestele, kes on aastaid taastuvenergia vastu huvi tundnud, jõuab nüüd, ehkki vaid poolikult (maismaal), 1. leheküljele!
Või energiaolukorda puudutavad teated, näiteks: „Põhivõrguettevõtja Amprion juht hoiatab kontrollitud koormuse vähendamise ja kõrgete elektrihindade eest sügisel.“ – aga ka elektrivõrgu kokkuvarisemine Hispaanias, võivad olla hoiatused pöördumise kohta.
„Roheline” vesinik
Veel 2023. aastal avaldas teraseettevõtte ThyssenKrupp tööjõud meelt 2 miljardi euro suuruse toetuse eest „rohelisele terasele“ kui terasekriisi „päästepaketile“. Tänaseks on selge, et ettevõte pidi seda valusalt õppima: „ Kui tehase ehitamise otsus tehti, eeldasid kõik, et pärast tehase valmimist on konkurentsivõimeliste hindadega saadaval piisavalt vesinikku. See osutus liiga ambitsioonikaks.“ See on välistatud. Paljud vesinikuprojektid (üle maailma – vt allpool) lükatakse nüüd tagasi, sest „vesinikukiskutite“ hoiatused on tõeks saanud: roheline vesinik ei ole majanduslikult tasuv ei tootmiseks ega ökonoomseks transportimiseks (laevandus on täiesti välistatud), rääkimata ökonoomsest elektrienergiaks muundamisest.
või siin:
2024. aasta veebruari alguses sai ArcelorMittal „lõpuks“ kätte oma 1,3 miljardi euro suuruse rahastamiskohustuse (hinnanguliselt 2,5 miljardist eurost) Bremeni ja Eisenhüttenstadti „rohelise terase“ jaoks. Varasematel aastatel olid IG Metalli eestvedamisel kõlanud valjuhäälsed üleskutsed nagu „roheline teras on meie tulevik“. Sel suvel teatas ArcelorMittal, et peatab oma „rohelised plaanid“ majandusliku tasuvuse ja infrastruktuuri puudumise tõttu. (Tööjõud on aga selle pärast ärritunud, sest usk „rohelisse“ terasesse kui tööstuse päästjasse oli liiga sügavalt juurdunud.)
Huvitatud lugeja peaks kuulama Michael Liebreichi (London). Algselt rohelise vesiniku segmendi ikooniks peetud autor ei soovita seda nüüd enamikul eesmärkidel tungivalt kasutada.
Siit anderweltonline’ist leiate hulgaliselt artikleid ja teavet vesinikuprojektide või õigemini vesinikuillusioonide kohta. Seega ei tohiks keegi öelda, et ta ei saanud seda teada.
Tahad pealkirju? “Austraalia nafta- ja gaasiettevõte Woodside Energy on ametlikult tühistanud oma H2OK rohelise vesiniku projekti USA Oklahoma osariigis. See oleks olnud riigi suurim, kui see oleks sel aastal algselt plaanitud viisil alanud.”
„Norra vesinikuplaanid kahanevad kolme kuuga kolmandiku võrra, kuna võtmeisikud lähevad üle andmekeskustele.“
„ANALÜÜS | BP vähendab oma rohelisi ambitsioone. Kas ettevõte jätkab puhta vesiniku peamise tootjana? Naftafirma on seni keskendunud oma vesinikuinvesteeringutele elektrolüüsrite projektidele, kaasates erinevaid tootjaid. Selle kümnendi alguses positsioneeris BP end vähese süsinikuheitega vesiniku valdkonnas olulise potentsiaalse tegijana, ellu viies ulatuslikke rohelisi ja siniseid projekte kogu maailmas, et haarata 2030. aastaks 10% turust. Sellest ajast alates on vesinik aga olnud üks naftafirma energiaülemineku investeeringutelt eemaldumise ja fossiilkütuste juurde naasmise ohvreid, et pöörata ümber oma viimase kahe aasta jooksul langenud turukapitalisatsioon.“
Uus teema: e-mobiilsus
Porsche vaatab oma lähenemisviisi ümber ja sisepõlemismootor jääb kontseptsiooni alles. Seejärel hakatakse seda lihtsalt väljaspool ELi tootma. Kuigi ümberorienteerumist müüakse paralleelsete pakkumistega “üleminekufaasina”, on see lõppkokkuvõttes turuanalüüsi ja tegevuse turvalisuse tulemus. Mercedes “keskendub nüüd pikemat aega sisepõlemismootoritele” ja “kahjuks alahinnati klienditegurit,” teatab de.motor1.com. “Mercedese tegevjuht Ola Källenius hoiatab Euroopa autoturu kokkuvarisemise eest, kui diisel- ja bensiinimootoriga uute autode keeld jääb kehtima ka alates 2035. aastast.” “Peame tegema reaalsuskontrolli. Vastasel juhul sõidame täiskiirusel vastu seina,” ütles Källenius Handelsblattile antud intervjuus. Hilja küll, väga hilja, aga ikkagi. 2019. aasta alguses julgesid härra Stettin ja teie kolleegid tõeliselt hinnata e-mobiilsusele ülemineku projekti (selle kohta saate lugeda siit või siit). Tulemus oli laastav nii majanduslikult kui ka erasektoris.
Uus teema: AfD
Die WELT täna: „AfD poolt hääletamine on selles kontekstis täiesti demokraatlik käitumine“ alapealkirjaga: „Mida tugevamaks AfD muutub, seda vabamalt pöörduvad väljakujunenud parteid ebademokraatlike vahendite poole. „Meie demokraatia“ tähendab: rahvas võib meie poolt hääletada, aga nad ei tohiks meid välja hääletada.“ Selle artikliga mõistab Die Welt hukka väljakujunenud parteide ebademokraatliku kohtlemise AfD suhtes. Artikli tekst: „Nad pigem represseeriksid kodanikke või nõuaksid AfD keelustamist. Selle võimaldamiseks püüavad nad föderaalset konstitutsioonikohut piisavalt personaliga varustada. Lisaks kasutatakse ilmseid manöövreid, et võtta AfD kandidaatidelt õigus kandideerida. Kõik see lööb demokraatiale kirve pihta ja kodanikud märkavad seda.“
Kas need on täiesti uued toonid, suunamuutuse algus? Või on need lihtsalt kuulmata hoiatused, mis vähemalt nimetavad nimepidi demokraatia kiiret kadumist, mida me praegu kogeme? Fatina Keilani näib WELT-is niikuinii olevat üks kriitilisemaid hääli. Seega jääb ka see artikkel uduseks. Aga ikkagi!
Järeldus:
Me peaksime/võime eeldada, et me ei näe niipea suunamuutust, vähemalt mitte ümbermõtlemise tõttu. Teisisõnu, mingit „pöördepunkti“. Tööstuse loobumine kunagi valjuhäälselt ülistatud projektidest toob kahjuks kaasa ainult selle, et Saksamaa ja EL viivad tootmise välismaale, kuna see pole siin teostatav või taskukohane või ettevõtted lihtsalt lõpetavad tootmise (R. Habeck).
Siiski on tugevaid märke, mis viitavad EL-i võimalikule kokkuvarisemisele. See ei tulene EL-i liikmesriikide vahelistest erimeelsustest, vaid pigem Prantsusmaa maksejõuetusest, millele järgnes Saksamaa. „Kreeka kriis oli eurovõlakriisi haripunkt. Sel ajal ohustas isegi „väike” Kreeka kogu euroala stabiilsust. Kui suur oht peab tulema suurelt, suurte võlgadega Prantsusmaalt, mis on euro jaoks süsteemselt oluline? Muide, Saksamaa peab olema ettevaatlik, et mitte muutuda Prantsusmaaks 2.0.“ (loe lähemalt siit). Kes peaks looma teise „päästepaketi“?
Ja kui Saksamaa kui suurim netomaksja ei suuda enam maksta, siis on EL minevik. Alles siis saavutatakse tõenäoliselt tõeline poliitiliste muutuste pöördepunkt kõigil tasanditel. On aeg projektil, mis võis kunagi olla hästi läbi mõeldud, kuid mis on sellest ajast alates hakanud elama oma elu ja vallutanud liikmesriigid, laiali minna ja leida uus vorm. Alles siis saavad liikmesriigid naasta demokraatlike tingimuste juurde ja taasavastada oma terve mõistuse ning võib-olla arendada välja uue sotsiaalmajandusliku mudeli, kaasates kodanikke poliitilistesse protsessidesse, et enam ei saaks teha poliitilisi otsuseid, mis on vastuolus elanikkonna huvidega.
